Kunstnik Oliver Ressler: kunstiajaloolased hägustavad kunsti poliitilist sõnumit

Oliver Ressler oma näituse avamisel Zagrebi kaasaegse kunsti muuseumis.  Foto: Zeljko Lukunic/pixsell

Sel laupäeval avatakse Tallinna Kunstihoones Oliver Ressleri näitus «Tõkestades mandrijääd», mille jaoks on kunstnik jäädvustanud ja dokumenteerinud kliimaliikumise mõned kiiduväärt ettevõtmised ning Tallinna Kunstihoones tulevadki näitamisele videoinstallatsioon, fototeosed, joonistused, graafika ja skulptuurid, kus kõigis on kesksel kohal üks probleem: üleilmne soojenemine ja kliimaõiglusliikumine. Ja Ressler ei ole neutraalne vaatleja, vaid vastupidi, probleemist täielikult haaratud, mis tuleb esile ka tema kunstis. Mandrijääd ei ole füüsiliselt võimalik tõkestada ega selle sulamist ära hoida ning Austria kunstnik teab seda hästi. Sellest hoolimata teeb kunstnik tänuväärset tööd, püüdes meid kõiki puudutavale probleemile tähelepanu juhtida.

Vestlesime kunstnikuga paar päeva enne näituse avamist Tallinnas.

​Viimsetpäeva kuulutav kell on praegu 100 sekundi kaugusel nn südaööst. Kui lähedal me tegelikult hävingule oleme, mida teie arvate?

Ma arvan, et me oleme juba olukorras, kus kliimakatastroof on käega katsutav: me näeme ekstreemset ilma igal pool üle maailma. Piirkonnad, mida see kõige enam mõjutab, on globaalses mõttes lõunas: riigid, mis on ajalooliselt kõige vähem süüdi kliimamuutustes. Aga ka Euroopa Liit, kus hiljuti läbi viidud uuringu põhjal selgub, et juba 47 protsenti kogu piirkonnast on põuast puudutatud. Seda on näha veekogudes ja mitte ainult meres, vaid ka jõgedes, järvedes ja põhjavees.

Näeme juba esimesi märke, et meie kliima annab meile tagasisidet. Märke, mida enamik teadlasi nägi ette juhtumas alles mõnekümne aasta pärast, nüüd aga, kui süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamise katsed järjest ebaõnnestuvad, on need märgid nähtaval.

See on poliitiliste liidrite põlvkondadepikkune täielik läbikukkumine võitluses globaalse soojenemise vastu ja see tähendab, et meetmed peavad olema radikaalsemad, et säilitada planeet elupaigana.

Millistes märkides see kõige selgemalt väljendub?

Kõige selgemalt Arktikas. Arktikas on suvine merejää praeguseks kadunud juba väga suurtel aladel, mis avaldab kohalikele loomadele kohutavat mõju. Temperatuur on isegi 6–7 kraadi võrra kõrgem kui eelindustriaalsel ajal. Need on šokeerivad andmed, mis pärinevad hiljuti ajakirjas Nature avaldatud uuringust.

Maailma suurim vihmamets Amazonia on metsatulekahjude, metsaraie ja põllumajandusistanduste tõttu muutunud suurest süsinikuneelajast süsiniku väljaheitjaks. Osa planeedist, peamiselt Aafrikas ja Aasias, muutub õige pea elamiskõlbmatuks: kõrbestumine suureneb ja vihmaperioodid lühenevad, mis muudab põllukultuuride kasvatamise pea võimatuks.

Me kõik oleme neile muutustele tegelikult tunnistajaks.