NÄDALA FILM ⟩ Vääname vaataja adrenaliini­näärmed kuivaks

Lambipirni vahetamisest räägitakse anekdoote, aga see enam naljakas ei ole! FOTO: Filmikaader Foto: Filmikaader

Kõige tänuväärsemad filmid avardavad maailmavaadet ja puudutavad hinge. Mõnikord tahaks näha midagi jaburat, mis ajugümnastikat ei nõua. Osa filme pakub jälle kamaluga põnevust, nii et higi mööda nägu alla niriseb. Adrenaliinipomm «Kukkumine» kuulub just kolmandasse kategooriasse, võimaldades mõnusat närvikõdi igale kõrgusekartlikule vaatajale. Ja olgem ausad, kui tegevus toimub enam kui poole kilomeetri kõrgusel maapinnast, leiab endas igaüks kõrgusekartuse üles.

Ohtlikes kõrgustes turnimine ei ole õigupoolest kinokunstis midagi uut. 1923. aasta tummfilmis «Ohutus viimasena!» rippus koomik Harold Lloyd kõrghoone küljes nagu putukas, hoides paaniliselt kinni kellaosutist. Tänapäeva mõistes ei mängi see klassikafilm kuigivõrd suurte panustega, kuid sajandi eest viis see publiku minestamise äärele. 2015. aastal tõi Robert Zemeckis oma filmiga «Kõnd» vaatajateni pearinglust tekitava 3D-elamuse, kujutades näitleja Joseph Gordon-Levitti hoidmas tasakaalu kaksiktornide vahele tõmmatud köie peal.

«Kukkumine» astub veel ühe sammu edasi: see põnevik räägib kahest seiklusjanulisest neiust, kes otsustavad ronida keset kõrbe asuva 600 meetrit kõrge raadiomasti tippu. Et lool dramaatilist kaalu oleks, ei ole see niisama vägitegu – leinameeleolus hobironija Becky (Grace Caroline Currey) loodab tippu jõudes puistata alla oma surnud abikaasa tuha. Mööda roostes redelit tippu ronimine moodustab filmi sissejuhatava osa, millega sisendatakse publikule ärevust tekitav tõde: libastumine tähendab kukkumist.