AK ⟩ Ellen Niidu hele ja helde elukõiksus

Kirjanikud Jaan Kross ja Ellen Niit 1998. aastal. Foto: Peeter Langovits

Sellest sai pikk ja põhjalik lugemine, mille jälgedeks paljude lehtede küljes eri värvi kleeplipikud otsekui lennul liblika tiivad – Ellen Niidu luuletuses «heleda mõtte laastud» –; kirjakohtade allakriipsutused või kaasaelavad marginaalid teksti äärtel. Sest üks asi on lugeda raamatut, hoopis teine asi on lugeda teost.

Ja Maarja Unduski kokku kantud, kirjeldatud-seletatud-tõlgendatud, mõistmispüüdega kaasa mõeldud, allikaid täiendatud või parandatud, samas sujuva jutustusena mõjuv kirjatöö ema Ellenist, isa Jaanist, Krosside kärgpere argipäevadest ja loomingulisest ilmast, ajastust, milles see pere elas; inimestest, kes neid ümbritsesid või nende ellu kuulusid – see kirjatöö on Teos.

Ent milline teos!? Raamatu tagumisel kaanel toodud tutvustuses ütleb kirjandusloolane Toomas Haug, et seda võib «lugeda nagu põnevat dokumentaalromaani, mis on kirja pandud kunstniku käega». Literaat Vallo Kepp on kahe elulooraamatu, Ellen Niidu nahakunstnikust tütre Maarja Unduski ning teatri- ja filmikunstniku Liina Pihlaku vanemate, kirjanikepaari Kersti Merilaasi ja August Sanga mälestusteose «Elu puu» (2021) põimuvalt kõrvutavas arvustuses (Postimees, 23.04.2022) tõstnud esile Maarja Unduski portreteerimisoskust ning kütkestavust ja harivust Elleni luuletuse ja laulu «Õnn» saatuse dokumenteerimisel.

Tõepoolest, viis, kuidas Maarja Undusk on oma vanemate arhiivist leitud kirjalikud, olgu käsikirjalised või trükitud jäljed (kirjad, luuletuste mustandid või seni ilmumata ja elulooraamatus esmakordselt avaldamisele tulevad luuletused, noore luuletaja loomingu avaliku arutelude kommentaarid, koolitunnistused, liikmepiletite fotokoopiad, päevikumärkmed, kaasteeliste mälestused, koguni üksikud paberilehekesed, Ellen Niidu kõned ja sõnavõtud jpm) kaasanud mitte ainult kui näited või akadeemilises uurimuses tavaks olevad ja seejuures allikakriitiliselt kasutatavad argumendid, vaid kui ühe jutustuse loomulikud osad, peategelast ja kõrvaltegelasi iseloomustavad kujundlikud atribuudid – sellist tüüpi dokumentaalsus annab omapärase sünteesi doktoriväitekirjana võetavast tekstist ja 1870. aastail prantsuse naturalismist alates käibele tulnud document humain’ist, inimelu ja tegelikkuse tõetruust jäljendamisest.

«Lootkem, et Ellen Niidu olemus joonistub nende lehekülgede toel välja võimalikult aredal kujul,» lõpetab autor selgitava saatesõna (lk 12). Seda sünteesi võib nimetada ka pannooks, nagu on teinud seda Toomas Haug oma kommentaaris. Võtangi vaadelda järgnevalt neid kihte, mis sellelt pannoolt lugejale avanevad, keskendudes Ellen Niidu elukõiksusse kuuluvale, aga ka meetodile, st kuidas üks pereliige, antud juhul Ellen Niidu ja Jaan Krossi esimene ühine järeltulija, tütar Maarja, on oma ema elukõiksust esitanud.