Dirigent Edmar Tuul: ka naiskoor võib olla äge!

Edmar Tuul ja Karin Tuul. Foto: Siiri Kumari

Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor tähistas tänavu kevadel väärikat sünnipäeva: koori asutamisest möödus 70 aastat. Tegu on ühe vanima akadeemilisi naisi ja noori ühendavaid kooriga Eestis, kus on aegade jooksul laulnud ligi tuhat naist.

Juubelikontserdil, mille esimeses pooles lauldi n-ö puhast koorirepertuaari ja teises poplaule, keelas dirigent Edmar Tuul sisu ja vormi ühtsustamise nimel rahvariided ja keegi ei tohtinud laval paigal seista! Vunk pidi sees olema! Naised panid selga bling-bling diskoriided ja lasid emotsioonid valla. Tulemuseks oli see, et koor rokkis laval ja publik rokkis saalis. Vägev! Midagi sellist ei osanud keegi ühelt «soliidselt juubilarilt» küll oodata.

Tundub, et paljugi pole koorimuusikas enam «nii nagu varem» ning kätte on jõudnud muutuste ja uuenduste ajad. Muutused, mis sünnivad orgaaniliselt, ajaga sammu pidades, selle pulssi tunnetades, emotsioone vallandades ja jagades, on paratamatud. Ja mis muu annakski lauljate-tantsijate kooskäimisele ja publiku saali tulemisele mõtte?

Just seepärast kujunes vestlusest koori peadirigendi Edmar Tuule ja dirigent/helilooja Karin Tuulega (Kuulpak), mis algas üldsegi mitte «seksikal» teemal – naiskoori 70. aasta juubelist – intrigeerivate ja põnevate mõtete ning ideedega laetud elav keskustelu, mis haaras palju enamat kui (nais)koorilaul.

Ja kui me tahame (ja me ju tahame!), et meie laulu- ja tantsupeod kestaksid ning meil oleks järelkasvu nii tegijate kui ka publiku näol, tulebki kuulata, mida noortel on öelda, ja lähtuda sellest, mis neid kõnetab. Sest nagu tõdesid noored dirigendid: ennekõike peab lauljal endal silm särama, temas peab olema emotsioone, alles siis tal on, mida kuulajatega jagada.

Milliselt foonilt Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor 1951. aastal sündis?

Edmar Tuul: See koor sündis Estonia teatri suitsuruumis, kusjuures ükski koori asutaja ise ei suitsetanud. (Naerab.) Kooril on olnud algusest peale väga selge hoiak: me ei käi lihtsalt koos laulmas, vaid luuakse kunsti ja hoitakse rahvakultuuri ülal kõige kõrgemal tasemel. Meie ambitsioon on olla Eesti naiskooriliikumise lipulaev. Soov olla igati tõsiselt võetav kajastub ka koori nimes – tegu ei ole lihtsalt naiskooriga, vaid akadeemilise naiskooriga.

Karin Tuul: Kui algselt laulsid kooris ainult Tallinna Tehnikülikooli naistudengid ja vilistlased, siis tänasel päeval on meie uksed avatud kõigile akadeemilise haridusega naiskoorilauljatele. Minu meelest näitab koori väärtust seegi, et siia tahavad tulla laulma inimesed igalt poolt, ka välismaalt.

Edmar Tuul: Peamiselt on need välistudengid, kes on tulnud Eestisse üliõpilaste või külalislektorite vahetusprogrammide raames. Eelkõige on neil soov laulda ja saada osa Eesti laulukultuurist. Geograafiline diapasoon on olnud üsna lai, kuid peamine häda on selles, et need inimesed ei viibi Eestis kunagi nii kaua, et laulupeotsükkel kaasa teha.

Karin Tuul: Praegusel hetkel ei laula kooris ühtegi välismaalast, kuid meil on olnud lauljaid USAst, Põhjamaadest ja mujalt Euroopast.

Koor tähistab tänavu 70. sünnipäeva ja kuigi tegu on Eesti ühe vanima ja suurima akadeemilise kooriga, pole teist peaaegu räägitudki. Miks pälvib koorilaul, eriti naiskoorilaul, nii vähe tähelepanu? Ometi ei kujuta keegi ette laulupidusid ilma nendeta.

Edmar Tuul: Ehk on see nii seepärast, et naiskooridel pole olnud «oma Ernesaksa».

Ma kardan, et nii mõnigi legendaarne naiskoorijuht saab seda kuuldes rabanduse.

Edmar Tuul: Ma vabandan! Aga minu küsimus on siinkohal: mitu koorilaulu on nad kirjutanud? Nii toonased kui praegused dirigendid on suurepärased, nad on väga kõvad tegijad olnud või on, kuid nad on teistsuguse kaliibriga ja keegi pole suutnud sama teha, mida Ernesaks.