Tero Saarinen: miks lamestub inimene ekraaniks?
29. august 2022, 00:01
- Tantsija keha vananemine muudab tantsulavastust oluliselt.Kuidas saab tantsija nahk kõnelema hakata.
- Miks soomlased tantsivad?
Homme Viimsi Artiumis lavale tulev Tero Saarinen Company tantsulavastus «HUNT» tegeleb põletavate teemadega: kuidas säilitada infoühiskonnas, kus hullutavalt põnevaid väliseid stiimuleid tuleb peale 24/7, kontakt iseenda ja oma kehaga? Kuidas suhelda inimestega ekraani abita?
«HUNT» esietendus tegelikult juba 2002. aastal Veneetsia biennaalil, kus Tero Saarinen esitas seda soololavastusena. Eestis on seda versiooni esitatud ka Kanuti Gildi Saalis ning Jõhvi balletifestivalil. Homme tuleb aga esitamisele «HUNTi» remake, mis esietendus sel kevadel Helsingi uhiuues kaasaegse tantsu keskuses Tanssin Talos.
Tero Saarinen (1964)
Soome tantsukunstnik ja koreograaf
Tero Saarinen Company looja ja juht
Paljude rahvusvaheliste preemiate laureaat
Lavastaja Tero Saarinen, kuidas te Stravinski «Kevadpühitsuse» leidsite ning mis inspireeris just sellele teosele koreograafiat looma?
Kui hakkasin oma soolot lavastama, siis ma tegelikult veel ei teadnud, et teen selle Stravinski muusikale. Minus oli lihtsalt mingi tunne ja intuitiivne igatsus teha soolo, mis käsitleks duaalsust kolmest aspektist. Esiteks maskuliinsus ja feminiinsus. Teiseks vana ja noor. Eriti tantsijate puhul on see ajaraam, milles saame tööd teha ja särada, limiteeritud. Mul oli ka endal toona käsil n-ö «sureva luige» periood, kus ilu hakkab kaduma ja ühiskond ütleb, et oled tantsimiseks liiga vana. Samal ajal tundsin ise end tippvormis olevat, olin just saanud küpseks, et edasi anda oma sõnumit laval.
Kolmas aspekt «HUNTis» on meedia ja infovoog, millega oleme üle ujutatud. Lavastus tuli esimest korda välja 2000ndate algul, ajal, mil korraga hakkama saama kogu tehnoloogia ja uuendustega. Ka seal on minu jaoks duaalsuse aspekt – kas me hakkame tantsijate ja inimestena unustama tarkust, mille oleme salvestanud oma kehasse? Stuudios töötades taipasin, et just see duaalsus, iidne teadmine ja keha ohverdamine on sisse kirjutatud Stravinski «Kevadpühitsusse».
Te alustasite tantsimisega päris hilja, 16-aastaselt, nii et teie puhul oli see ajaraam, mille sees särada, veel kitsam. Kui vana te olite, kui «HUNTi» tantsima hakkasite?
Ma olin siis ikka üle 40 ning minu kolleegid Soome Rahvusballetist valmistusid tegelikult pensionile minema. Päris absurdne olukord. Ning mina just hakkasin tundma, et minus on viimaks olemas see küpsus ja rahu, et sellist soolot esitada. Tantsisingi «HUNTi» 22 aastat 32 riigis ning kui ma lõpetasin, olin pea 50-aastane. Viimane etendus oli 2013 ja see oli «HUNTi» 100. aastapäev.
Kuidas teie keha selle aja jooksul muutus? Ning kas seetõttu muutus ka lavastus?
Loomulikult väljendus minu kehas toimuv vananemine ka lavastuses. Mingis mõttes muutus lavastus füüsilises mõttes aina rahulikumaks ja rahulikumaks. Mäletan, et andsin endale isegi oma peas ülesande, et eksperimenteerin, kui rahulikult suudan üldse seda lavastust tantsida. Aga samas teisalt, kuna see on ka üsna vägivaldne teos, siis dramaturgiline pinge ikka säilis.
Selle aasta märtsis ehk 20 aastat pärast «HUNTi» esietendust tõite teose uuesti lavale, aga mitte enam soolona vaid kasutate tantsijatena Auri Aholat ja Atte Kilpineni. Miks otsustasite teose uuesti lavale tuua ja miks just nende tantsijatega?
Arvestades, et «HUNT» tegeleb nii kontrollimatu infovoo kui ka kehaga kontakti kaotamise teemadega, arvan, et see on praegu isegi aktuaalsem kui 20 aastat tagasi. Olukord on läinud veel hullumeelsemaks. Inimesi lollitatakse ja neil tekib mulje, et nad on kogu aeg ühendatud, aga tegelikult kaotavad nad selle käigus üha enam ühendust nii teiste inimeste, oma keha kui ka iidse tarkusega. Tundsin, et tahan uuele põlvkonnale seda teost näidata.
Samuti tahtsin kasutada kaht tantsijat, just nimelt meest ja naist, et näidata keha, vaimu ja vanuse teemat eri perspektiivist. Auri on juba pea 40 ja kannab oma kehas väga suurt tarkust; Atte on palju noorem, 20ndate keskel, aga kui ma nägin teda tantsimas, siis tundsin, et temas on peidus vana hing ja et tal on olemas võimekus selle töö jaoks.
Samuti on «HUNTi» taastulek oluline tantsupoliitilises mõttes – ma arvan, et me ei peaks taaslavastama mitte ainult klassikat, vaid ka kaasaegseid töid, et neid näidata ka uuele generatsioonile. Ei pea olema alati uus töö. Kui ma nüüd fantaseerin, siis minu arvates on see tore mõte, et kord, kui ma olen juba lahkunud, siis «HUNTi» tehakse ikka edasi ja publik tuleb vaatama, et kes siis seda seekord tantsib ja kuidas.
Mida tantsijad «HUNTile» lisasid?
See, et nad olid nõus olema kõrvaltvaatajad minu 20-aasta tagusele lavastusele, andis mulle võimaluse teost kaasajastada ja panna küsimuse alla ka mõned minu toonased koreograafilised valikud. Atte ja Auri on väga erinevad ja meie koostöö oli nagu käepigistus – diskussioon, mis tõi ka palju uut lavastusse. Struktuur ja dramaturgia on küll samad, kuid küsimus on, kuidas tantsijad ennast sellesse lavastusse sisse panevad.
Atte Kilpinen tuleb täiesti uuest põlvkonnast, olles sündinud ajal, mil internet oli juba olemas. Kas on midagi spetsiifilist, mida just tema teosele juurde andis?
Ma arvan, et mõnes mõttes oli Atte energia aktiivsem. Ta on tantsijana ka tehnilisem ning tema mentaalsus on pulbitsev, energiline, vibreeriv ja nooruslik. Tema jaoks oli kohati raske rahuneda. Auri (Auri Ahola esituses näeb «HUNTi» ka homme Artiumis – toim) teisest küljest on palju küpsem ja see, et ta on ka ema, tõi minu arvates sisse midagi erilist, mingi teise kihi, sageduse ja sügavuse.
Kui oluline on teile tantsus muusika?
Mõnikord ongi muusika minu puhul käivitavaks jõuks, mis paneb lavastust looma, aga HUNTi puhul mitte. Stravinski «Kevadpühitsus» on minu jaoks alateadvuse muusika. Selles on midagi väga primaarset ja kompleksset ning seal on vapustavad dünaamilised muutused. See kuidagi paneb keha liikuma. Ja no eks Stravinski sellel ajal paljuski komponeeris teadmisega, et selle muusika järgi hakatakse tantsima.
2022. aastal lavastatud «HUNTi» teine osa on Johanna Nuutineni «HZ» (Artumi saalis etendub 01.09), samuti teie tantsukompanii lavastus. Saan aru, et see teos keskendub paljuski helidele, aga samas on seal ka palju tantsu. Mida see teos «HUNTile» lisab?
Olin Johanna Nuutineni töid jälginud ja mulle meeldis tema lähenemine. Ning kui ta ütles, et uurib oma töös eelkõige heli ja seda, mida heli meiega teeb ning kui palju müra on tegelikult, mis meid häirib, sain aru, et räägime mõlemad segajatest. Mina räägin infomürast üldiselt ning tema räägib helidest ja sellest, kuidas müra meid lahti ühendab.
Kui Stravinski «Kevadpühitsus» Pariisis 1913. aastal välja tuli, šokeeris see oma uudsuses vaatajaid. Mis te arvate, kas tänapäeva tantsuteatris on üldse enam võimalik kedagi šokeerida?
Elu on piisavalt šokeeriv ja ma ei tunne, et oleks üldse vajadus kaasaegses tantsus šokeerida šokeerimise pärast. Pigem on minu eesmärk püstitada küsimusi ja tekitada dialoogi. Panna vaatajat analüüsima tema enda valikuid. Arvan, et meie sõnakeskses ühiskonnas pakub kaasaegne tants selleks suurepärast võimalust. Tantsu abil saame ligi nendele sagedustele ja aistingutele, mis jäävad ridade vahele. Sellist primaarset energiat laseme endal tänapäeval üha harvemini kogeda, sest sõnad võtavad üle, lihtsustavad asju. Inimeseks olemine hõlmab rohkem sagedusi.
Nende sagedusteni jõuda on tõeline väljakutse. Lugesin intervjuust Tero Saarinen Company internetilehel, et tahate jõuda tasandini, kus nahk räägib. Kuidas seda teha?
Siin on oluline ainult treening, treening ja oskus mitte alla anda. Oma instrumendi, milleks tantsija puhul on keha, aga ka hinge peenhäälestamine. Oluline on ka kordamine, see on üks harjutamise osa. Samuti pidev ülekontrollimine: kas sõnum, mida ma tahan edastada, on piisavalt selge. Või mida ma peaksin tegema, et see muutuks selgemaks? Lõputu läbivaatamise protsess.
Kas arvate, et inimesed, kes jõuavad oma loomingus kaugele, teevad ainult palju tööd või on seal midagi ka andega pistmist?
Ma arvan, et kõige olulisem on ennast kuulata ja anda endale aega. Tänapäeval me enam ei anna endale aega, me ei rahune maha. Kuid kõige olulisem on olla juurtega ühendatud, sest ainult siis saame hakata kogema neid tundmusi, hääli, maitseid, aga ka võimu, mis on meie sees. Ka need inimesed, kellel on lapsest saadik kutsumus maalida või tantsida, peavad ikkagi küsima pidevalt küsimusi ja tegema väga palju tööd. Mulle tundub, et renessansiaja väärtused ja väärikus hakkavad kaduma, sest me ei investeeri enam. Aga kui inimene iseendale aega ei anna, siis kuidas saab ta olla teiste inimestega suuremeelne?
Mis on teie saladus, kuidas leida kiires infoühiskonnas võimalust, et juured maasse lükata ja ennast kuulata?
See on küll klišee, aga minu jaoks üks asi, mis töötab, on minna lähedale suurtele entiteetidele – mets, meri, mida saab kuulda, tunda ja isegi maitsta. Sellised suured asjad rahustavad mind maha. Teiseks püüan teha päevi, kus lülitan välja nii telefoni kui wifi. Ning see tähendab, et peale selle, et ma pole kogu aeg teistele kättesaadav, ei nõua ma ka iseendalt sel ajal produktiivne olemist.
Kui Stravinski «Kevadpühitsuses» tantsis peategelane ennast riitusel surnuks, siis ma saan aru, et «HUNTis» upub ta ülepeakaela infovoogu?
«HUNT»esitab küsimuse, kas meie oleme uppumas. Kas me kaotame selle atraktiivse infohulga tõttu, mis meid ümbritseb, selle ande ja ilu, mida oma kehades kanname? Me oleme ise enda kõige suuremad vaenlased, nii et «HUNT» räägib ka nartsissismist. Sellest, et me inimestena arvame, et oleme parimad, ja otsustame. Ka minu multimeediaartisti Marita Liulia kujundid nahal on ka väga suur osa lavastusest. Me muutume ise ekraanideks, nagu ka see kleit, mida ma oma kunagi oma soololavastuses kandsin, muutus ekraaniks. Küsimus on, kuidas on võimalik, et meie kolmedimensiooniline ja mitmekihiline eksistents lihtsalt lamestub kahedimensiooniliseks ekraaniks.
Kuidas me saame põgeneda?
Seda peaks igaüks endalt küsima. Kas see tähendab siis seda, et need ekraanid mõneks ajaks kinni panna, või tõesti inimestega kokkusaamist ja rääkimist? Või on see vajadus olla loodusele lähedal? Peamine küsimus on selles, kuidas olla tundlikum. Infoühiskond paneb meid kapslitesse ja sunnib kaitsepositsiooni. Me ei luba endal tunnetada rohkemaid sagedusi, mis muudaksid meid ka teiste inimeste suhtes tolerantsemaks.
Olete tegelenud väga paljude tantsustiilidega: butoh-tants, Nepali tants, isegi võitluskunstid. Kuidas kirjeldaksite oma tantsufilosoofiat?
Idamaiseid tantsukunste hakkasin proovima, kuna tahtsin viia ennast kurssi vanade kultuuridega ja mind huvitas, miks teatud kultuurides oli tantsija elukutse väärtustatud ning miks mõned need traditsioonid püsivad siiani elus. Tantsu rituaalne essents huvitab mind. Selles, kui inimesed saavad kokku ja mitte ei räägi, vaid rõhk on liikumisel ja muusikal, on midagi ürgset, midagi, mis on inimeste DNAs. See on ka minu filosoofia – arvan, et saame suurt osa inimlikkusest anda edasi ilma sõnadeta, läbi tantsu.
Kas soomlaste seas on tants populaarne?
Ma usun küll, et soomlased on tantsurahvas. Selline sotsiaalne tantsimine, näiteks tangoõhtud, on meie kultuuris pikka aega olnud. Nüüd muidugi pakuvad TV ja meedia uusi vorme: tänavatants, tsirkus, uus tsirkus. Tantsu mõiste ei maitse enam ainult ühtemoodi, see on rikkalikum.
Möödunudnädalane peaminister Sanna Marini skandaal on samuti seotud tantsuga. Mida sellest arvate?
Ma ei tea, mida öelda. Sanna Marin on inimene, kes on teinud oma tööd nendel rasketel aegadel nii paganama hästi ja pole kunagi midagi maha maganud, ning kui tema pidutseb ja tantsib, siis jumal küll, laske tal seda teha! See on tõesti väga seksistlik, et me üldse sellistest asjadest räägime. Pealegi peegeldub selles skandaalis jälle see iganenud arusaam, et tants on kuidagi halb, selline luterlik mõtlemine. See on hullumeelne!
Tero Saarineni etendused Viimsi Artiumis
30. augustil kaksiklavastuse «HZ I HUNT» esimene osa «HUNT»
1. septembril kaksiklavastuse «HZ I HUNT» teine osa «HZ»