Lauri Lagle kuulus lavastus: ühe ekspeditsiooni lõpuvool

Lavastuses «Ainult jõed voolavad vabalt» saab trupp näidata ansamblimängu selle sõna otseses mõttes. Foto: Kristiina Praks

Tihtipeale, kui teatrinäitlejatega kontserdikavasid kokku pannakse ja avalikkusele välja reklaamitakse, tõotavad need kuuluda eeskätt meelelahutuse kilda või lõhnavad sootuks haltuura järele.

Ometi näitab Lauri Lagle, et kontserdina määratletud teatriteos võib endast kujutada ka eksistentsiaalset rännakut kirevatel helimaastikel ning jätta kummitama ideed, mitte laulusõnad. Lavastuses «Ainult jõed voolavad vabalt» uurib Lagle juba tuttavaid teemasid, ent võtab kasutusele uued meetodid.

Möödunud aasta detsembris vaatasin Lagle eelmist lavastust «Tähtede all» ja kirjutasin siis etenduse järel: «Saan aru, et inimese loomulik olek on koos olek.» Täpselt samamoodi tahaksin öelda ka nüüd ja lisada sinna lõppu lausa hüüumärgi. Koos olemine ja koos tegutsemine omandavad lavastuses «Ainult jõed voolavad vabalt» täiesti uue mõõtme. Fakt, et kontserdiliku raamistuse tõttu kujuneb lavalolijatest tõeline bänd, võimaldab trupil kombata kõrgemat koos olemise pilotaaži, seda nii filosoofilises kui ka näitlejatehnilises mõttes.