Seksturistist sirgub poliitpropaganda tahtmatu tööriist

Portugalis mullu ingliskeelse romaani «Commander João G» avaldanud Irja Tähismaa (alias Irene Starland). Foto: Inno Tähismaa

Irene Starlandi romaan «Commander João G – Confessions of an Extremist» mõjub eesti kirjanduse senise ajaloo foonil üsna erandliku nähtusena, sest selle autor (tuntud ka kui Irja Tähismaa, varem Vaher) on nn kodueestlane, ent tema teos on kirjutatud ingliskeelsena ning ilmunud Portugali kirjastuse alt.

«Commander João G» on tummine tükk, kokku rohkem kui 500 lehekülge – mastaap, millest õhkub sisulist pretensioonikust. Seda muljet võimendab omakorda teose väljapeetult minimalistlik kaanekujundus: neli hallile taustale asetatud erinevas pungumisstaadiumis nelki. Huvitav, millise tähenduse omandavad need teose sisu foonil, mõtlesin köidet esmakordselt kätte võttes.

Romaani peategelane on alamakstud, alalhoidlik ja mõõdukalt meeleheitel keskastme kontoriametnikust keskealine portugali mees, kes kannatab lisaks erektsiooni ja tulevikuperspektiivide puudumisele veel nii hüsteerilise ema, realiseerimistähtaja ületanud tüdruksõbra, kiusliku ülemuse kui ka järjest süveneva ärevushäire käes.

Teose teise veerandi alguses saabub ta spontaanse tuju ajel koos kahe sõbraga turismireisile Eestisse, kus pidavat kõik naised olema kuulduste kohaselt kaunid, kergemeelsed ja seksuaalselt väga vastutulelikud. Mispeale kangastus mulle millegipärast Buratino, kes läks oma isehakanud nõunike soovitusel viimaste säästude hinnaga lootusrikkalt Lollidemaale.

Hiljem ilmnes, et see võrdlus oli juhtumisi päris õige. Portugallase naiseotsingud langevad tema õnnetuseks pronksiöö ajale ning «pehme maandumise» asemel satub ta Tatari tänavalt koos kamraadidega hoopis päris kõvale pinnale – politseisse platele, kus neid kuni hommikuni pealtnäha ilma põhjuseta piinatakse ning alandatakse. Ja see kõik on alles suurte seikluste ja kannatuste algus...

Starlandi romaan on ladusalt kirjutatud ning läheb lugedes lobedalt ja lustlikult, aga mind see täielikult veenda ja võluda ei suutnudki. Miks? Ilmselt peamiselt seetõttu, et mul jäi kuni lõpuni leidmata toimiv lugemisstrateegia. On see tõsipoliitilise sisuga hoiatuspõnevik? Või jantlik kelmilugu? Ajalooline romaan? Romantiline komöödia? Alternatiivajalugu? Arenguromaan?

Eks ta oli nii ühte, teist, kolmandat, neljandat ja viiendat. Ning mõjus seega kokkuvõttes otsapidi nagu nende kõigi tahtmatu paroodia. See on algaja romaanikirjaniku tavaline häda: ühtede kaante vahele püütakse sageli suruda mitu erinevat romaani. Sealt siis need rohkem või vähem paigast ära proportsioonid ning lubamatud laperdamised autoripositsioonis, tundetoonis, stilistikas ja eetoses.

«Commander João G» epiloog, kus viidatakse minategelase ebaseaduslikule kinnipidamisele ning piinamisele Eesti Vabariigi politseis, annab sellele loole algusest peale mitte üksnes seiklusliku suuna, vaid ka möödavaatamatu moraalse ja juriidilise laetuse – ehk midagi, mis tundub Irja Tähismaa kui väljaõppinud ja tegutsenud prokuröri puhul täiesti eeldus- ja ootuspärasena.

Suuremat ilukirjanduslikku ja intellektuaalset ambitsiooni reedavad romaani esimeses veerandis peategelase esivanemate saatuse kontekstis pidevalt esilekerkivad arutlused ajaloolisest ülekohtust ning kommunismi kuritegelikust olemusest.

Paraku pole autor suutnud ja/või soovinud nimetatud teemadega sihikindlalt ja stiilipuhtalt lõpuni minna, vaid on kirjutamise käigus uputanud need olustikulisse jantlemisse. Nii täidavad selle kohati paljulubavalt alanud teose lehekülgi alates teisest veerandist peamiselt kolme peategelase seiklused (sh minajutustaja lootusetult ebausutav romanss ebamaiselt kauni eesti tüdrukuga), mille kergelt fantastiline iseloom muudab kogu loo üle võlli farsiks.