Irja Tähismaa: ma ei tea, kas kirjanik saab olla patrioot

Portugalis mullu ingliskeelse romaani «Commander João G» avaldanud Irja Tähismaa Lissabonis Praca do Comercio väljakul. Foto: Inno Tähismaa

Eesti kirjandus ei tunne tänapäeval ei riigi- ega keelepiire. Aastakümnete eest Eestis kaks eestikeelset luulekogu avaldanud Irja Tähismaa (tollase nimega Vaher) jõudis nüüd oma esikromaanini «Commander João G – Confessions of an Extremist», mis on kirjutatud inglise keeles ning avaldatud Portugalis.

Laiem kirjandusüldsus tunneb teid seni eelkõige luuletajana. «Commander João G – Confessions of an Extremist» on teie esimene proosateos.

Jah, ta on mu esimene proosateos. Mul tekkis luuletajana mõõn pärast seda, kui 2001. aastal ilmus mu teine luulekogu «Kõrk kaamlite markiis». Olin siis 24-aastane ja töötasin Tallinna prokuratuuris abiprokurörina. Võtsin end ametist lahti, et hakata kirjutama oma esimest grandioosset romaani, või nii ma vähemasti unistasin. No midagi ma valmis sain ning saatsin ta ka romaanivõistlusele, aga ka mina ise sain aru, et eks ta üks paras käkk oli.

Millest see teos rääkis?

Ma üritasin kirjutada kurjategijatest ning nende maailmast, arvates, et kui oled prokurör, siis tead kindlasti ka kõike kurjategijate kohta. Aga olin neid ainult kohtus näinud, kui mitte arvestada põgusat tutvust ühe maffiamehega. Ja see on minu arust üks hullemaid vigu, mille kirjanik võib teha: kirjutada asjadest, mida ta ise oma silmaga näinud ega oma kõrvaga kuulnud pole – kui ta just ulmežanris ei kirjuta muidugi.

Siis mõtlesin, et võib-olla minus ikkagi ei ole kirjanikku, Linnar Priimägi oli ka Sirbi arvustuses kirjutanud, et ma olen üks «parvenüü», mõtlesin, et ju ma siis olen, ning läksin Eesti Humanitaarinstituuti inglise keelt ja kirjandust õppima.

Seal oli aga selline fantastiline õppejõud nagu Arthur Kincaid, kelle loengud inglise romantikutest ning luule ja proosa analüüsimise seminarid olid sedavõrd haaravad ja harivad, et mus tekkis täiesti uus vaimustus. Ma õppisin talt metsikult juurde just sõnaseadmise osas, ning ma julgen öelda, et suuresti just tänu temale olen ma täna selline kirjanik, nagu olen.

Arthur Kincaid on ühtlasi teie uue romaani toimetaja...

Saatsin oma teksti talle väriseva südamega, sest ta oli kooli ajal väga karm õppejõud. Kui ta ütles, et talle see meeldis ning et see on funny, siis langes mul kivi südamelt. Noh, nüüd ei karda ma teda enam kellelegi saata, mõtlesin.

Milline on romaani saamislugu?

Idee selline romaan kirjutada tekkis sellest, et ma elasin aastatel 2003–2005 Portugali pealinnas Lissabonis. Sain nimelt EHI ajal Tallinnas ühe portugali mehega tuttavaks ning ta kutsus mind enda juurde. Kuna mul oli tol ajal just see mõõnaperiood, mil ma ei teadnud, kes ma üldse olla tahan, siis läksin.

Ta tutvustas mulle oma sõpru, väga toredaid ja intelligentseid inimesi, ning pea iga Portugali nurgakest. Sel sõprade seltskonnal põhinebki mu romaan, nemad ongi selle peategelased. Mul on hea meel, et nad on siiani mu sõbrad, isegi nüüd, kus nad on selle romaani läbi lugenud. (Naerab.)