/nginx/o/2017/07/10/6880017t1haf64.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/09/01/14803898t1hb706.jpg)
Jaak Kangilaski muutus legendiks juba eluajal, ja seda eelkõige legendaarse õppejõuna. Jutud vaimustavatest Kangilaski loengutest, tema kõne eruditsioonist, stiilist ja elegantsist liikusid kunstihuvilise publiku seas juba alates 1960. aastate lõpust – tema esimestest loengupidaja-aastatest.
Jaak Kangilaski ja tema onu Ott Kangilaski «Kunsti kukeaabits» (1967) ning kolmkümmend aastat varem ilmunud Voldemar Vaga «Üldine kunstiajalugu» (1937–1938) olid Vene okupatsiooni all kasvava kunstiajaloost huvitunud noore inimese jaoks kultusteosed, parimad võimalikud teejuhid kunstimaailma.
Veel nõukogude kultuuripoliitika sulaajal kirjutatud «Kunsti kukeaabits» on lääne moodsa kunsti suhtes hämmastavalt demokraatlike ja liberaalsete seisukohtadega, kui võrrelda teost samal ajal mujal Nõukogude Liidus päevavalgust näinud modernismi tõlgendustega. Kunstiajalugu tutvustavad üldkäsitlused nii ainuautori («Üldine kunstiajalugu», 1997) kui autorite rühma liikmena («20. sajandi kunst», 1994) ja keskkooliõpikud moodustavadki Jaak Kangilaski kirjaliku loomingu peamise osa, tsementeerides tema kui väljapaistva pedagoogi renomeed.
Ka mul oli 1980. aastate algul rõõm kuulata ja konspekteerida Kangilaski loenguid moodsast kunstist Tartu Ülikoolis, kus ta külalislektorina ainult kunstiajalootudengitele veel tunde andis, ja kogeda, kuidas hingelähedane teema sütitas loengupidajas tõeliselt karismaatilise oraatori. Tudengid unustasid konspekteerimise, nad ainult kuulasid!
Kangilaski loeng mõjus justkui katarsis, see oli ühtaegu elamuslik ja nii intellektuaalset naudingut pakkuv, et paremat ei osanud oodatagi. Tundus, nagu oleksime selle hämara kunstiajaloo kabineti, endise EÜSi maja raamatukogutoa asemel viibinud hoopis mõnes valgeseinalises Pariisi või New Yorgi galeriis Yves Kleini ja Andy Warholi seltskonnas.
Kusjuures, väga harva väljendas Kangilaski ühe või teie kunstniku suhtes oma isiklikku arvamust. Siiani on meeles Kangi – nagu me teda kunstiajaloolaste ringkonnas, ka tudengitena, semulik-familiaarselt ikka kutsusime – mõned loengumärkused, näiteks itaalia futuristidest rääkides ütles ta, et «nende tööd on enamuses kurioosumid, kui illustratsioonid teatud programmile, välja arvatud Severini», või et Berliini dadaistid «otsivad kontakti kommunistidega, aga kõiguvad anarhismi vahel», või et «USA meditatiivse ekspressionismi esindajad on kõik juudid: Rothko, Newmann, Gottlieb».
Tema loengumeetod nagu ka kirjutajapositsioon jäi objektivistlikuks ja positivistlikuks, kuid klassikalise refereeringu ja kirjelduse liitis ta suurejoonelise kultuuripoliitilise ja sotsiaalajaloolise kontekstianalüüsi teenistusse. Clement Greenberg, Richard Rorty, George Dickie ja Arthur Danto olid ta mõttekaaslased.
Aga parafraseerides Voldemar Panso tarka raamatut «Töö ja talent näitleja loomingus» väidaksin, et Jaak Kangilaski ei kasutanud täiel määral ära oma suurt talenti kunstiteadlase töö tegemiseks. Ta on ennekõike kunsti hiilgav populariseerija, lahtiseletaja, kuldsuu, tema originaaluuringute maht jääb väikeseks.
On küll mitu tähelepanuväärset artiklit, iseäranis Eesti kunstiajaloo periodiseeringutest Vene ja Saksa okupatsiooni ajal, 20. sajandi kunstiteooriatest, postmodernismist, musta rassi kunstist (viimases, käsitledes Jean-Michel Basquiat’ loodut, summeerib Kangilaski muide, et «nõnda on ka J.-M. Basquiat osa Lääne moodsa kunsti peahoovustest. Seega pole erilist USA neegrite kunsti, küll aga on kunsti, mis neegrite probleeme kajastab ja lahendada püüab.») ja kunsti seksuaalsusest, kuid seda on siiski vähe.
Kahjuks on Kangilaski artiklivalimikust 2001. aastal välja jäänud 1960. aastate lõpul ajakirjas Noorus avaldatud ülevaated tollasest moodsat kunstist, mida tal õnnestus Prantsusmaal ja USAs reisides kohapeal näha. Küll on samas, kunstile pühendatud raamatus «Kunstist, Eestist ja eesti kunstist» trükitud kummalisel kombel ära Kangilaski sotsiaaldemokraatiat propageerivad poliitilised kirjatööd 1990. aastatest. Need oleksid võinud ilmuda ikka eraldi kogumikuna.
Jaak Kangilaskile meeldis elu ja elu meelitas Jaak Kangilaskit. Ta sündis õnnesärgis. Tal oli tarkust ja oskust avaldada muljet ning teha karjääri nii nõukogude kui uue vabariigi ajal, millele kindlasti aitas kaasa loomupärane ettevaatlikkus ja soliidse inimese kuvand avalikkuses. Kangilaski on üks neist, ilma kelleta me ei saa ette kujutada 1960. aastate hiilgavate kultuuritegelaste plejaadi, kes kõik muutsid eesti kultuuri moodsamaks, kaasaegsemaks, vabamaks, läänelikumaks.
Kangilaskil tuli see ka kompromisside hinnaga: astumine kommunistlikku parteisse, osavõtt kunstinäituste eeltsenseerimisest, kaastöö VEKSA-le. Kunstiajaloo professuuri pälvis ta õigustatult nii Tallinnas kui Tartus, jäädes edasi pragmaatikuks: nii soovitas ta Tartu Ülikooli prorektorina allakirjutanule 2005. aastal mitte astuda magistrantuuri, kuna pidas seda veidruseks inimese puhul, kes on juba varem lõpetanud viieaastase ülikoolistuudiumi ja kaitsnud diplomitöö (isiklik kõrvalepõige – Kangilaski oli mu diplomitöö retsensent, hindas töö väga heaks). Ka ütles Kangilaski tol kohtumisel, et varsti võrdsustatakse nõukogudeaegne diplom ja magistrikraad niikuinii. Bologna süsteemi suhtus ta üldse kriitiliselt, kuid vaid eravestluses.
Kunstikriitikat kirjutas Kangilaski harva ja nendeski artiklites jättis ta pigem neutraalse kõrvaltvaataja mulje. Paar korda kirjutas ta ka Eesti Ekspressi Areenile, kui kunstitoimetajana kolm korda üle helistasin, ja need on parimas Kangilaski maneeris harivad artiklid. Ent ta kirjutas samuti alternatiivsele väljaandele Vagabund ja vaidles olümposliku heatahtlikkusega Marko Laimrega Eesti Televisiooni saatesarjas «Ars et vita».
1973. aastal Ludmilla Siimu maalitud portree Jaak Kangilaskist asetab nüüd igavikku siirdunud nimeka eesti kunstiteadlase ja mitme põlvkonna õpetaja prohvetlikult visuaalselt sobilikku, akadeemilisust rõhutavasse kompositsiooni.
/nginx/o/2022/09/01/14803899t1h5f73.jpg)