Nimetu nukruse 50 halli varjundit

Eha Lättemäe tuli «suurde» kirjandusse suhteliselt hilja ja pealegi soome keele kaudu ning jäi nii oma isiku kui tekstidega kuni lõpuni selle äärealale, väljapoole loomingulise eliidi vaimset tsentrifuugi ning seltskondlikku glamuuri. Foto: Loomingu Raamatukogu

Täna möödub 100 aastat luuletaja Eha Lättemäe (2. september 1922 – 14. november 2012) sünnist. Viljandimaalt Tarvastu valla Mõnnaste külast pärit Lättemäe tuli «suurde» kirjandusse suhteliselt hilja ja pealegi soome keele kaudu ning jäi nii oma isiku kui tekstidega kuni lõpuni selle äärealale, väljapoole loomingulise eliidi vaimset tsentrifuugi ning seltskondlikku glamuuri.

Mõeldes konkreetsetele luuletajatele, kangastub meile sageli eelkõige mingi üksiktekst, mis tema isiku ning loomingulise eetose ja käekirja meie silmis kõige tabavamal ja meeldejäävamal moel kokku võtab. Eha Lättemäe puhul on minu jaoks selleks tekstiks olnud luuletus «Kõikjalt olen läinud jäljetult», mis pärineb tema teisest kogust «Pääsuke päevalind» (1971):

Olin tulnud oma olematu ­nooruse peole.

Ma ei tundnud kedagi

ega keegi mind.

Kunas oligi jõudnud kuluda sada aastat.

Kõikjalt olen lahkunud

jäljetult.

Tänaseks on aeg jõudnud selles võluvalt enesehaletsuslikus tekstis nimetatud numbritele järele. Tõepoolest on kulunud juba sada aastat. Ning kümme aastat peale tema siitilmast lahkumist on Lättemäe jälgi aidanud minema pühkida nii unustus kui vist otsapidi ka inimeste usin toimekus.

Nii näiteks avastasin hiljuti enda ebameeldivaks üllatuseks, et Tallinna keskraamatukogu näib olevat arvanud Lättemäe oluliste – ehk teisisõnu: säilitus- ja laenutusvääriliste – autorite hulgast välja. Mis on teisalt muidugi omamoodi sümboolne ning mõjub eeltsiteeritud teksti valguses otsapidi kui tema vaimse testamendi täitmine.

Lättemäe ainus sportlik tunnustus loomingu eest pärineb 2008. aastast, kui tollal juba 85-aastane luuletaja pälvis Liivi preemia luuletusega «Kui talvekuu on paratamatu...» (ilmunud Looming 5/2007). Liivi preemia antakse teatavasti kõige liivilikuma luuletuse eest. Ning liivilikkus on olnud alati – juba Juhan Liivi enese eluajal(!) – väljaspool valitsevaid kaanoneid ning moevoole. Aga teisalt on see vist igavesti moodne – miski, mis peab ajas vastu; mõjub küll lootusetult arhailise, ent siiski kuidagi ajatuna. Ka Eha Lättemäe tekstid on minu meelest väga hästi ajas vananenud.

Praegusaja foonil, mil riiklikud loometoetused õhutavad ka täiesti keskpäraste talentide grafomaaniat ning avaldamistungi, tundub Lättemäe bibliograafiline jalajälg üsna väike. Ja seda iseäranis kirjaniku kohta, kes elas 90-aastaseks ning oli alates 49. eluaastast kutseline kirjanik. Tema kontole jäi kõigest kõigest kuus ja pool autorikogu ning kaks valikkogu.