AK ⟩ Loomadest on hundid inimesega sotsiaalselt kõige sarnasemad

Raamatu «Huntide tarkus» autor Elli H. Radinger koos hundiga. Foto: Tanja Askani

Elli H. Radingeri «Huntide tarkus» on raamat, mis haarab kaasa ja tekitab austust juba sissejuhatust lugedes, kui autor kirjeldab oma esimest kohtumist metsiku hundiga ning seda, kuidas ta jättis advokaaditöö, sest see ei olnud tema sõnul «õigluse jaluleseadmine», nagu ta oli oma ideaalkujutlustes arvanud, vaid üks kurnav üüritülide-lahutuste-õigusrikkumiste jada lisaks lõputule bürokraatiale.

Radinger tundis, et ei suutnud olla piisavalt külmavereline, olemaks hea advokaat, ja ei tahtnud oma ülejäänud elu nõnda jätkata, vaid soovis viimaks täita oma eluunistuse ning ühendada kirjutamine armastusega huntide vastu.

Ja nõnda järgnes Saksamaa nüüdseks mainekaim hundiuurija Elli H. Radinger oma eluunistusele. Veerandsada aastat enamiku ajast USAs Wyomingi osariigis Yellowstone’i rahvuspargis metsikuid hunte jälginud, jagab ta nüüd oma teadmisi edasi.

Kirglikult kirjutatud «Huntide tarkus» aitab lahti saada ka eelarvamustest, mis paljudel meil huntide kohta ikka on. Ja haarav on ka tema kirjeldus meie eelarvamustest üldiselt: «Eelarvamused on äärmiselt inimlik omadus ja vankumatult ajusse juurdunud. Samas ei ole nad kuidagi seotud reaalsusega. Nad on põhimõtteliselt aju trikk, et hoida kokku infotöötlemise energiat. Mida rutem suudab inimene oma ümbrust liigitada, seda rohkem jääb ajumahtu teistele mõtteprotsessidele ja seda rutem saab ta reageerida ohtudele. Kui eelarvamused on aga kord omandatud, on neist raske vabaneda.»