VIDEOINTERVJUU ⟩ Oma portreefilmi esilinastusel nutma puhkenud Marju Länik: pisarad tulid nii spontaanselt!

2. septembril esilinastus väärtfilmikinos Artis Eesti popmuusika legendi Marju Läniku portreefilm «Marju. Südame kutse», mille lavastajaks on Urmas Eero Liiv. Film võimaldab avameelset pilguheitu Marju Läniku ellu ja teeb tagasivaate laulja uhkele karjäärile. Kui pärast filmi lõppu valmistusid Marju Länik ja Urmas Eero Liiv vastama küsimustele, puhkes Länik spontaanselt nutma ja pidi ennast kaks minutit koguma.

Pärast liigutavalt kulgenud filmiseanssi rääkisid Marju Länik ja Urmas Eero Liiv kultuuritoimetuse ajakirjanikule Ralf Sauterile lähemalt, kuidas film valmis ja mis liigutas pisarateni Marju Länikut, kes koos publikuga nägi seda portreefilmi esmakordselt suurelt ekraanilt. 7. septembril, Marju Läniku 65. sünnipäeval, jõuab «Marju. Südame kutse» ETV ekraanile.

Urmas Eero Liiv, kuidas tekkis teil soov teha film Marju Länikust? Kuidas selle pika protsessiga algust tegite? Filmis põimuvad retrospektiiv ja kaasaegsed kaadrid Läniku elust.

Urmas Eero Liiv: Jah, filmimine kestis ühe aasta. Alguse sai see sellest, et olen Marju fänn. Võtsin temaga ühendust, Marju oli mõttele avatud ja lükkasime ratta käima. Marju on Eesti muusika üks põnevamaid ja dramaatilisemaid isiksusi.

Marju Länik, kui teist teeb filmi inimene, kes on teie fänn ja kuulnud teid esinemas ning laulmas, kas see võimaldab tema ees rohkem avatud olla?

Marju Länik: See oleneb, kuidas küsitakse, mida küsitakse, kuidas koostöö laabub. Urmasel õnnestus mind panna rääkima ja ega ma muidu ka kinnine inimene ole. Kui minult küsitakse, siis ma vastangi. Mul ei ole otseselt tabuteemasid, millele ma ei vasta.

Filmist ei jää märkamata, et kui sõidate esinema, siis omapäi olemist ja üksinda reisimist tuleb palju ette. Siis tuleb iseendaga sõber olla. Mis tunnet see omapäi olemine tekitab ja kuidas on teie suhe fännidega?

Marju Länik: Mu suhe fännidega on hea! See on alati tohutult liigutav, kui fännid tulevad ja lausa ütlevad, et nad mind fännavad. Tänagi üks mees ütles mulle, et tal jooksis silme eest läbi kogu tema lapsepõlv ja elu alates 70ndatest aastatest. Ta olevat 8-aastane, kui hakkab mind mäletama, aga umbes 1977. aastast ma hakkasingi ekraanil olema.

Fännideta ei ole sellel elul üldse mõtet. Fännid on need, kes mind ootavad ja innustavad ikka ja jälle lavale astuma. 

Vaatasite filmi koos publikuga ka ise. Pärast selle lõppu toimus emotsionaalne hetk, kus olite hästi liigutatud. Mis selle filmi juures nii sügavalt puudutas?

Marju Länik: Mind puudutas kõik. Kuidas režissöör oli osanud filmi siduda, kuidas ta oli stsenaariumi kokku pannud. Sellel filmil olid algus ja lõpp. Selles olid lugu ja väga tähtsad aktsendid välja toodud. Inimestele pakuti nii rõõmsaid kui ka liigutavaid emotsioone. Täpselt niisuguseid, nagu ongi minu laulud. Neidki on mitmesuguseid.

Minu meelest oli Urmas mu õigesti kätte saanud. See mind liigutaski. Tegelikult lasin ju ise ka oma elu silme eest läbi. Hetked, mis on suuri läbielamisi valmistanud ja teinud minust selle, kes ma olen tänasel päeval - kõik see kokku mind liigutaski. Et üks inimene võttis kätte ja tegi sellise loo.

Kas suure kuulsuse ja fännide ees olemise juures on ka midagi sellist, mida muudaksite? Selline asi, mis pole päris nii, nagu tahaks?

Marju Länik: Ma ei ütleks, et laiem tuntus oleks mingisuguseid probleeme valmistanud. Kui nüüd tagasi mõelda meie ajakirjanduse algusaastatele 90ndatel, siis vahel tehti ilmaasjata haiget, kirjutati valet. Mõeldi välja lugusid, mis ei vastanud tõele. Seetõttu ei ole mu kohta liikunud alati õiget infot.

Paljusid asju pole üldse järele küsitud, mida oleks pidanud küsima. Minust on tehtud hästi kergeid lugusid, mis ei ole mu hingesügavuseni või tegudeni üldse läinud, et neid kajastada. Eks kolm tilka verd tuleb kuulsusele ikka anda. Ja seda olen mitmeid kordi pidanud tegema, aga kui ei oleks inimesi, kes esinemistele tulevad, siis ei saakski seda tööd teha. Igas töös on asju, mis lihtsalt tuleb alla neelata.

Urmas Eero Liiv, kui ma nägin filmi Rein Rannapist, siis ta kippus seal lavastajaga sõdima ning ütlema, mida peaks sisse jätma ja mida mitte. Sama võis märgata ka «Marju. Südame kutses». Kui palju te filmi tegemisel pidite võitlema, et oma tahtmist saada?

Urmas Eero Liiv: Filmis pole ühtegi sellist plaani, mida peategelane poleks hiljem heaks kiitnud. Algusest peale oli kokkulepe, et salaja ei filmi, manipuleerima ei hakka. Tänapäeval on see eriti oluline, et inimene, kellest filmi tehtakse, ei tunneks ennast pärast halvasti. Põhiline oli see, et inimene ei kukuks pärast filmi kokku ja ei kahetseks, et ta selles osales. Loomulikult ei saa ükski film sajaprotsendiliselt tõde ekraanile tuua.

Kas teie arusaam sellest, mida tähendab olla sedavõrd kuulus muusik, muutus kuidagi filmi tegemise käigus?

Urmas Eero Liiv: Ma olen ka juba vana inimene. Ei muutunud. Kui me võrdleme Eesti kuulsusi ja ülemaailmseid kuulsusi, nagu Freddie Mercury või Britney Spears, siis kõigil on küll erinevad mastaabid, aga kogemus on ühesugune. Nagu Marju ütles, on kuulsustel vaja olla avalikkuse tähelepanu all, kuid taustal toimub üks teine lugu, mis on inimese enda lugu. Ja need kaks lugu on alati erinevad.