Täna etendub Narvas Stravinski ooper-oratoorium «Oedipus Rex»

Pühapäeval, 4. septembril kell 15 esietendub Narva ooperipäevadel esmakordselt Eesti muusikateatri ajaloos Stravinski ooper-oratoorium «Oedipus Rex». Etendus toimub Narva Kreenholmis Ott Aardami lavastuses, kunstnik on Kristjan Suits. Oidipuse rollis astub üles Mati Turi, Iokaste rollis on Tuuri Dede ning teistes osades on Pavlo Balakin, Yixuan Wang, Janari Jorro ja Karol Kuntsel. Lavastuses teevad kaasa Eesti Rahvusmeeskoor ning Narva Linna Sümfooniaorkester dirigent Anatoli Štšura juhatusel.

«Oedipus Rex» käsitleb vabaduse teema, inimese vaba tahte teemat. Mis on meil praeguses ajahetkes selliste müütiliste lugudega peale hakata? Kas nad saavad meid kuidagi aidata või on tegemist lihtsalt suurepärase kunstiteosega, mis jääb ikkagi oma aega? Kui praeguses ühiskonnas on levinud mõtteviis, et kõik sõltub inimesest endast, siis ligi 2500 aastat tagasi Sophoklese poolt kirjutatud tragöödias ei sõltu üksikisikust pea midagi. Oidipus päästab Teeba linna õela Sfinksi käest ja on igati hea ja õilis valitseja, aga jumalate fataalne plaan läheb täide, kuidas ta ise või tema vanemad seda ka ära hoida ei püüaks.

Tänapäevase loogikaga lähenedes tekitab selline sündmuste käik suurt ja sügavat pettumust, kuna tehtud on ülekohut. Aga Oidipus võtab süü omaks ja veel karistab ennast karmilt. Muidugi võib öelda, et mis tal üle jäi, kui oli sigitanud lapsi oma emaga. Aga Oidipuse puhul ei ole asi ainult selles, et ta lihtsalt ei suuda näha, kuidas kõik tehtu teda häbistab, vaid endal silmad välja torgates täidab ta viimase osa ennustusest ehk jumalate plaanist.

Mida siis teha sellise ebaloogilise looga tänapäeval, kui pandeemia ja sõjad on äkitselt meie reaalsus? Kus paljugi tundub justkui jõuetukstegevalt ülekohtune, midagi sama ebaloogilist, kui olla saatusest ettemääratult olema oma lastele vennaks? Kas ei ole meie naabri, kelle valdused hakkavad seal samas teisel pool Narva jõge, käitumine sama mõistmatu? Terve mõistusega võttes võiks ju sõda olla välditav?

Oidipuse lugu ei anna meile otsest vastust. Küsimused jäävad õhku, jääb vaid tõdemus, et inimesed on inimesed ja jumalad on jumalad ning nende loogikad ei saagi olla samad. Kas me saame aru nendest jumalatest, kes Oidipuse ümber selle silmuse kokku tõmbavad, mis talle juba algusest peale seatud on, nagu Cocteau jutustaja kaudu ütleb.

Cocteau ja Stravinski on Oidipuse loo ligi viis korda lühemaks teinud, nende sooviks oli puhastada välja kõige peamine – müüt. Müüti ei saa mõista igapäevase tavaloogikaga, teda ei saa ratsionaalselt osadeks võtta ja ära seletada. Aga kui müüt kõrvale jätta, võib inimene veel keerulisemasse olukorda sattuda, lootes leida oma elule sisu argitõdedest ja igapäevasest mugavusest.

Seega on Sophoklose, Stravinski ja Cocteau kompositsioon väga oluline, sest muusika ei toimi samuti loogiliselt, aga ometi ta puudutab sügavalt inimese hinge ja selle puudutuse abil on võimalik, mitte aru saada, aga kontakti saada ka selle iidse müüdiga, mis omal kummalisel moel sisendab siiski lootust.