E, 26.09.2022

Narva – ой боже мой!

Alvar Loog
, toimetaja
Narva – ой боже мой!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mati Turi nimi­tegelasena Igor Stravinski ooper-oratooriumis ­«Oedipus Rex».
Mati Turi nimi­tegelasena Igor Stravinski ooper-oratooriumis ­«Oedipus Rex». Foto: Ilja Smirnov

Septembri esimese nädalavahetuse veetsin ma Narvas ning kogusin elamusi kolmes šokiturismi gurmeekategoorias: eksootilised Eesti piirilinnad, glamuursed Eesti ooperifestivalid ja depressiivsed Eesti sügisilmad.

Õhutemperatuur, mis oli veel mõne päeva eest olnud püsivalt troopilistes kõrgustes, keeldus nüüd kangekaelselt tõusmast üle 12 kraadi. Melanhoolset hääbumismeeleolu aitasid kujundada ka lühikesed, ent silmsidet hoides tihedalt üksteisele järgnenud vihmahood, mida suur sügis saatis otsekui sõnumitoojatena enese ees Narvale oma peatset ja peatamatut kohalejõudmist kuulutama.

Nii ma seal olin: käed krampunud vihmavarju käepideme ümber, jalad märjad, nahavahe vilu, nina tatine, näruses hinges lüüriline sügisnukrus. Õhus heljus tankimonumendi hiljutise teisaldamise järgne ülelinnaline neuroos – emotsionaalne järellainetus vahejuhtumist, mis tuletas meile kõigile valuliselt meelde, et tuhandeaastane rahuriik on Narvast kardetavasti veel valgusaastate kaugusel; et jumalate viha – kui väljenduda antiiksete tragöödiate kujundikeeles ja tundemastaabis – pole selle paljukannatanud linna pealt veel ära pööranud.

Aga ka Narval on omad kapriisid, mida jumalad on millegipärast vastu igasuguseid inimlikult mõõdetavaid ja mõistetavaid tõenäosusi otsustanud täita. Üks neist on Narva ooperifestival – tänavu juba kuuendat korda toimunud üritus, millest on kujunenud meie muusikateatri maastikul üks peamiseid sügisekuulutajaid. Ilma selleta mina oma septembri algust enam hästi ette ei kujutagi.

Peakorraldaja Julia Savitskaja energilisel ja põikpäisel eestvedamisel on algsest utoopiast saanud nüüdseks traditsioon. Tema visionäärsus meenutab mulle väga Anton Tšehhovi näidendis «Kolm õde» esinevat Aleksandr Vešinini nimelist tegelast, kes ütleb muulhulgas, et «ei ole ega saagi olla nii igavat ja viletsat linna, kus poleks vaja tarka, haritud inimest». Ainult et Savitskaja, sünnijärgne Narva tüdruk, on asendanud oma tegudega selles lauses väljendi «tark ja haritud inimene» sõnaga «ooperifestival».

Kui «Kolme õe» nimitegelased, kolm kolkamõisa noort daami, õhkavad krestomaatiliselt «Moskvasse! Moskvasse!», siis Savitskaja, kes on jäänud Narva, näib uskuvat, et kui selle nimel sihikindlalt tööd teha, siis tuleb Moskva ükspäev ise sinu juurde. Nii näiteks on Eesti läänepiiril – Kuressaares, meie teises suvises ja pealtnäha ülimalt ebatõenäolises ooperilinnas – see juba juhtunud; seal on etendusi andnud kaks Moskva suurt ooperiteatrit: nii Helikon Opera kui Moskva Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko nimeline muusikateater.

Nüüdseks on Narva ooperipäevad jõudnud olukorda, kus Tallinn, see meie kohalik «Moskva», näib olevat piirilinna ooperifestivali järjest enam märganud ning tunnistanud: tänavu olid sealt lisaks kümnetele publikuliikmetele sõitnud kohale vastavalt etendusi andma ja neis osalema nii Eesti Rahvusballett kui ka Eesti Rahvusmeeskoor, ehk oma valdkonna absoluutsed tipud Eestis. Ühe etenduse eel tervitas kohaletulnuid lavalt pidukõnega värske kultuuriminister. Mis näitab, et esmaste katsetuste ja enesetõestuste aeg näib olevat Narva ooperipäevade jaoks seljataga.

Peale mõningaid otsinguid ja eksirännakuid on algselt Narva lossis ning seejärel ka Vabal Laval ja kultuurimajas Rugodiv toimunud festival leidnud omale püsiva kodu Kreenholmi Manufaktuuris, kuhu püstitatud 600-kohalises ooperitelgis võõrustati neljal õhtul külalisi juba kolmandat aastat.

(Maastiku)arhitektuuriline sümfoonia

Oma algse funktsiooni pöördumatult minetanud Kreenholmi Manufaktuuri hiiglaslik hoonekompleks asub sümboolselt nii Narva linna, Eesti Vabariigi kui ka Euroopa tsivilisatsiooni piiril. Või siis mõne – nagu näiteks minu mobiilioperaatori – meelest koguni otsapidi teispool seda piiri. Igatahes kipub mu taskutelefon end Kreenholmile lähenemisel mõnikord harukordse innukusega teispool Narva jõge asuvatele mastidele häälestama. Ka seekord sain Joala tänavalt sillale keerates korra võpatamapaneva sõnumi, mis algas sõnadega: «Tere tulemast Venemaale!»

Kreenholmi kompleks on Eesti konteksti arvestades midagi võrreldamatut ja jäljendamatut. Oma majesteetlikus, monumentaalses ja melanhoolses ilus on see (maastiku)arhitektuuriline sümfoonia ise väärt terveid ooperipäevi. Olen täheldanud pidevalt nii enese kui teiste näitel, et inimesed lähenevad sellele reeglina ka korduval külastusel pooleldi teadvustamatu aeglusega, milles on nii imestust, imetlust kui aukartusega segatud hirmu. Justkui siseneks Strugatskite kuulsasse Tsooni, kus võivad minejat ees oodata nii Suur Elutõde kui ka Surm (mis on mõnede meelest ühe protsessi kaks eri ilmnemisvormi).

Märksõnad
Tagasi üles