E, 26.09.2022

AK ⟩ Birk Rohelend põikab krimižanrisse: anna aega kukke vinna seada

Tuuli Põhjakas
, ajakirjanik
Birk Rohelend põikab krimižanrisse: anna aega kukke vinna seada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Otto Mülleri noore armukese tagasihoidlik natuur räägib peidetud, ent sügavatest tunnetest. FOTO: Seriaalikaader
Otto Mülleri noore armukese tagasihoidlik natuur räägib peidetud, ent sügavatest tunnetest. FOTO: Seriaalikaader Foto: Seriaalikaader

Krimižanrile iseäralik pahe kipub olema, et kui sa ei ole just iga keerdu, pööret ja puänti üheksa korda mõõtnud ja siis lõiganud, on lõpplahendus lugejale selge ajaks, mil kõik tegelased lugejale viimaks tutvustatud saavad, mis harilikult juhtub raamatu esimeses viiendikus. Tark autor oskab seda viga loodetavasti vältida, aga Birk Rohelend oskab «Kes tappis Otto Mülleris?» seda pea agatha­christielikult hästi.

Selgelt psühhopaatlike tendentsidega Otto Müller on perepea, kelle seltskonda mitte keegi ei naudi – ta on jäärapäine, jäletu ja õel, aga ka ebakindel mees, kes kõik oma ebakindlused on oma poegadele projitseerinud. Tema perekond aga eriti. Nõnda pole justkui üllatav, et Otto oma 65. sünnipäeva õhtul näiliselt kalkuleeritud ja külmaverelisel moel teise ilma saadetakse. Ilmneb ka, et pea igal pereliikmel on kuke vinna seadmiseks põhjuseid kõvasti rohkem kui üks ning alibit kellelgi neist samuti ei ole, peaasjalikult seetõttu, et igaühel on Ottoga mõni kana kitkuda ning peomeeleolus võisid justkui kõik selle saatusliku sammu astuda.

Kui uurijad Agnes Maramaa ja Gabriel Vanem juhtumit uurima määratakse, selgub üsna kiiresti, et nad ei ole olukorras sugugi kallutamata, sest vihaimpulss annaks halvimal päeval neilegi piisavalt põhjust küünilisele mõisaperemehele kuul kuklasse kihutada. Kes aga tegelikult vastutab ning kelle kanda jäi päästikule vajutamise taak?

Konfliktide sasipundar, kuhu Birk Rohelennu romaan lugeja asetab, ei ole teisiti kirjeldatav kui ussipesa. Virtuoosselt on Rohelend loonud konfliktsete natuuridega tegelased, kellest lõppkokkuvõttes võib eeldada vaid halvimat,

ning seda ilma igasuguse liialduseta. Ei ole ka Rohelennu loo kangelased Maramaa ja Vanem inglikesed, pahedest puutumata ja õiglusest kannustatud rahva teenrid, kelle ainumas siht on tõele järele saada, et õiglus jalule seada. Vastupidi, ka Agnes Maramaas ja Gabriel Vanemas on künism, mis kriibib lugeja sisetunnet ning nende rüve kassi-hiire mäng teineteisega vaid võimendab seda.

Märksõnad
Tagasi üles