AK ⟩ Dändist eranuhk värskendamas kodumaist krimikirjandusmaastikku

Gert Kiiler augustis oma esimese krimiromaani «Eranuhke ei armasta keegi» esitlusel Viljandis. Foto: Marko Saarm

Gert Kiileri stiilipuhta retrokrimi «Eranuhke ei armasta keegi» tegevus leiab aset suvesoojal augustikuul Eesti populaarseimas ja glamuurseimas sisemaa kuurordis Viljandis, kus teiste linnakodanike seas on end mugavalt sisse seadnud nii kodu- kui ka välismaised kaunitarid, endine filmidiiva ja mõned kohalikud kriminaalid, elu keeb nooblites kõrtsides ja mängupõrgutes ning tänavatel vuravad luksuslikud neljarattalised.

Kui Paul Johanson (Johnson) 1961. aastal Ameerika-elu seljataha jätab ning tagasi kodulinna kolib, leiab ta eest jõuka, heade teede ja uhkete majadega linna, mille rajamist oli alustanud legendaarne Viljandi sõjaeelne linnapea August Maramaa ning mida oli sõja järel kohalike ettevõtjate toel jõuliselt edasi arendatud. Eesti on peale Teist maailmasõda endiselt vabariik ning Viljandist on selleks ajaks saanud «mini Las Vegas» (lk 42). Luksuslikku elu saab nautida nii ALKO Plaza kohvikus, Tenniseklubis kui peenes restoranis Hall Paadimees, ööelule annavad hoogu džässklubi Flamingo ja Sunset Casino.

Tuleb tunnistada, et Kiileri loodud Viljandi on lummav ning vägagi realistlik, lugedes ei tekkinud hetkekski kahtlust, sellist Viljandit pole tegelikkuses mitte kunagi olnud. Kohe algusest peale on selge, et kõnealuses romaanis on linn Pauli kõrval üks peategelastest. Kus miski asub, sellest aitab selgust saada raamatus olev linna kaart (joonistanud Karoliina Kull). Pilkupüüdev kaaneillustratsioon Vira Takinadalt ning kujundus Külli Tammeselt annavad aimu, mis on lugejat ees ootamas, väikesed kaabud iga peatüki alguses on kui nonparellid küpsisel.

Minajutustajast eradetektiiv Paul Johnson oleks nagu filmilinalt maha astunud dändi: elegantne ülikond, kaabu, sigaretid, viski, 45-kaliibriline Colt 1911 ning edev 1957. aasta Chevrolet Corvette’i kabriolett. Filmidele ja filmilikkusele leiab viiteid ohtralt ning autor ei varjagi, kust ta on inspiratsiooni ammutanud. Loomulikult ei puudu sellise komplekti juurest ka kaunitarid – naine, keda Paul leinab, ning teine, kes lihtsalt tema ellu sisse astub ja end sekretärina kehtestab. Kumb on tegelikult kirkam kriit raamatudetektiivide eeskujul sisustatud detektiivibüroos, kas Paul või salapärane sekretär Eva, see selgub juba lugedes, kuid peibutuseks võib öelda, et tõhusa koostöö aluseks on usaldus ja ettevõtlikkus.