AK ⟩ Vanaema õhupüssi ja mootorpaadiga

Verena Körtingi illustratsioon Kirsten Boie lasteraamatule «Suvi Sommerbys». Foto: Repro

Näib, et puhkuste aja saabudes saab kirjandus juurde uue, raskesti määratletava, aga kergesti äratuntava žanri, ja see on suvelugemine. (Mitte segi ajada raamatutega, mida õpetaja lastel koolivaheaja jooksul läbi lugeda soovitab.)

Mis on suveraamatu tunnused? Kas sündmused peaksid toimuma suvel? Tingimata mitte, aga tore oleks. Kindlasti ei tohiks neis teostes juttu teha jõuludest ja talispordist. Ka pingsat mõttetööd nõudvaid ja raskeid teemasid käsitlevad lood justkui ei sobi. (Ehkki, miks peaksid keerulised või masendavad jutud olema head lugeda keset novembrit!?)

Nii nagu Pavlova koogile asetatakse tippu kirss või maasikas, aga mitte tükk heeringat või suitsuvorsti, nii kroonib sumedat suveaega mõni ladusalt kirjutatud rõõmsatooniline, naljakas ja põnev teos, mille võib südamerahus tikrite söömise ja supluskäigu ajaks käest panna. Kui raamat paneb ka mõtlema, on eriti hea.

Selline on Kirsten Boie «Suvi Sommerbys», milles autor esitab nutivaba ja «vanaaegse» eluviisi võlusid. Nii pealkiri kui lokkavalt rohelisel kaanepildil kujutatud loodus ja inimesed timmivad lugeja eelootuse teema «maal vanaema juures» lainele. Nii ongi, aga traditsioonilist ja ootuspärast idülli vürtsitab Boie peresisese konflikti, vastakate kasvatusarusaamade ja kinnisvaraarendaja ahnete püüdlustega.

Mitte üksnes pealkirjas olev kohanimi Sommerby (: Bullerby) ei vii mõtteid rootsi lastekirjanduse peale. Mingi tabamatu Lindgreni hõng hõljub üle selle saksa autori raamatu. Sündmused leiavad aset Maasholmi väikelinna lähistel jõena kitsa Schlei lahe ääres ja sealt on Taani kiviga visata. Kõvasti silmi kissitades oleks näha võib-olla isegi Rootsi. Selles Schleswig-Holsteini piirkonnas on üksjagu jälgi viikingitest ja taanipäraseid kohanimesid. Mitte et geograafia ilmtingimata peaks kirjandust mõjutama, aga siiski.