Hortus Musicust ei saa pealiskaudsuse ajastu inimene enam tühistada

Hortus Musicus – hallipäiste väärikate vanakeste ja särava noore energia sümbioos. Foto: Peeter Langovits

Mustonen olevat Pärdile kunagi rääkinud, et juba lapsena oli ta selline rüblik, keda tuli jõuga kinni hoida, et ta lavale ei tormaks. Teisi lapsi pidid õpetajad esinemistel tagant lükkama.

Selline on mees siiani. Ja seos Arvo Pärdi ja tema muusikaga on tähtis, kuna ainuüksi selle pärast on Mustonen oma Hortus Musicusega kirjas maailma muusikaloos – nemad olid esimesed, kes tutvustasid kuulajatele tintinnabuli-muusikat. Ja «Fratres» kirjutati neile.

Tegelikult on laias mastaabis erakordne ka ansambli poole sajandi pikkune eluiga. Just sellisena, et rivis on veel mõned algkooseisu liikmed ja tegutsemine on olnud absoluutselt pidev, ilma ühegi katkestuseta. Ning kui mõelda veel sisu ja taseme peale, siis võiks seda kokku pidada väikest viisi imeks.

Hortus sündis Mustoneni kirest lavale tormata. Selle asemel, et koos õpingukaaslastega õhtuti kusagil hämaras klassinurgas nokitseda, pani ta kokku bändi ja sööstis kohe publiku ette.