Jean-Luc Godard: vana mässaja lahkumine

Režissöör Jean-Luc Godard Cannes'i filmifestivalil 1985. aastal. Foto: ERIC GAILLARD/REUTERS

Filmikunst jaguneb kaheks – filmikunst enne Jean-Luc Godard'i tulekut ning filmikunst alates ajast, kui ta oli juba tulnud. Godard oli suurim.

Ta on Tema Majesteet Kino. Vist oli Bernardo Bertolucci esimene, kes hakkas Godard'i kuningaks kutsuma. Bertolucci filmis «Unistajad» õhkavad kaksikuist peategelased – Godard, see on kino. Just niimoodi – keegi teine pole kino, ainult Godard on seda. Ja see õhkamine on seotud filmis kujutatud 1968. aasta mairevolutsiooniga, sest Godard ja revolutsioon on lahutamatud.

Ehkki kultuuri puhul (kui sport välja arvata) edetabelid ei ole just heaks tooniks, siis neid ikkagi tehakse. Filmikunsti autoriteetseim ajakiri Sight and Sound korraldab kümnendi jooksul vähemalt ühe küsitluse tuhatkonna rahvusvaheliselt mõjukaima asjatundja hulgas ning selgitab niimoodi välja maailma kõigi aegade 50 parimat filmi. 2012. aastal oli seal konkurentsitult esikohal Godard, seda nelja teosega. Järgnesid Ingmar Bergman ja Andrei Tarkovki kolmega.