ARVUSTUS ⟩ Unenägu mahamüüdud kirsiaias

See, kuidas Oleg Titov (vasakul) teekäijana saabub ja on ja läheb, tema hoiak ja «pagas», venekeelsed repliigid ja räme intonatsioon panevad hirmust tarduma. FOTO: Silver Kaljula Foto: Silver Kaljula

Viljandi teater Ugala alustas uut hooaega elamusliku esietendusega: Anton Tšehhovi «Kirsiaed» Andres Noormetsa lavastuses kõnetab meie kaasaega vahetult, tundlikult ja poeetiliselt. Kerge pettumuse valmistab vaid kavaleht, kus pole muud kui värvikas fotogalerii. Aga teatrilooline ülevaade «Kirsiaia» tõlgendustest eesti laval?!

Ugala suure lava sügavusmõõde kaasatakse õhuliselt mängu, idüll-iroonilisel roosal lavapõrandal roosaõielised kirsipuud, mida tegevuse käigus ümber tõstetakse, kuni maharaiutav aed õhku kerkib, pahupidi, juured ülal ja õied all.

Lavastus algab üllatava aegluubilise kulgemisega: Pariisist naasnud Ranevskaja (Mari-Liis Lill) ja Anja (Lauli Koppelmaa) liuglevad taamal elegantsel balletisammul. Eeslaval aga tukastab Lopahhin (Tarvo Vridolin), kes võib-olla undki vaatab. Järelmõjuna tärkabki kahtlus, kas polnud see kõik kirsiaia uue peremehe unenägu, tema viirastuslik meenutus või hoopis ennustus. Tarvo Vridolin mängib Jermolai Lopahhini rolli saladusemahuga. Pealispinnal rohmakas ja pahaendelinegi, aga ka vargsi osavõtlik kaupmees kujuneb Ranevskajaga samaväärseks peategelaseks.