E, 26.09.2022

Pärast meid tulgu või posthumanism...

Arvustus Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski raamatule «Kirjad»
Alvar Loog
, toimetaja
Pärast meid tulgu või posthumanism...
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski.
Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski. Foto: Margus Ansu Ja Toomas Kalve

Peaaegu päevapealt Tõnu Õnnepalu 60. sünnipäevaks, mis oli sel teisipäeval (palju õnne veel ka tagantjärele!), ning ühtlasi üks kuu peale Jaan Kaplinski esimest surma-aastapäeva (rahulikku puhkust!) ilmus raamatuna nende kahe mehe omavaheline kirjavahetus.

Kaplinski ja Õnnepalu on meie kultuuriruumis kaks suurvaimu, kes ei paigutu õieti ühtegi koolkonda. Ning mida aeg edasi, seda vähem ka mingitesse kultuurilooliselt mõistetud põlvkondadesse. Talent, mille erakordsust ükski kirjaoskaja ilmselt ei vaidlusta, on andnud neile tiivad, tõstnud kõrgemale ümberringi laiuvast keskpärasusest, kinkinud julguse ja vabaduse nihutada vormikaanoneid ning ühtlasi hoida omaette, pidada end eriliseks.

Kumbki neist pole soovinud mängida (vähemalt riigisiseses mastaabis) Suure Kirjanduse seltskondlikku mängu, kus tunnustuse pälvimiseks tuleb pidevalt (ja sageli üsna valimatult) tunnustada teisi. Ometi on nad pannud selles raamatus nüüd seljad kokku.

Mis pole teisalt just eriline ime. Sest neis kahes võib näha kui just mitte hinge-, siis vähemalt vaimusugulasi. Nad mõlemad on isehakanud üksiklased ning sündinud vaimuopositsionäärid. Isepäised, tundlikud ja kompromissitud ning seega pealtnäha teinekord ka natuke konfliktsed. Kõrvalseisjad ja kõrgemaltvaatajad, nukrutsejad ja äraigatsejad, kosmopoliidid ja kvaasikristlased. Botaanikust lüürik ja lüürikust botanofiil. Kirjanikest kassid, kes on alati kõndinud pigem omapäi. Eraklikud elitistid, kes pole eriti soovinud paigutuda ühelegi grupipildile.

Samas on nad mõlemad olnud (natuke silmakirjalikult, ütleksin) hädas oma «portreepildiga» – enese avaliku kuvandiga; selle kõrge ja uhke postamendiga, kuhu talent ja loominguline ambitsioonikus on neid teiste silmis lennutanud. Nii Kap­linski kui Õnnepalu on olnud pikalt kirjanduse, kirjutamise ja kirjanikukuvandi pantvangis ning üritanud pidevalt (ja mõistagi äpardunult) sealt välja pääseda. Püüdnud end sellest kõigest lahti ja vabaks kirjutada, nii paradoksaalne ja sisyphoslik kui see strateegia ka kõrvalt vaadates ei tundu.

Kirjandusest ja kirjutamisest ei saa vabaks kirjutades. Üksnes vaikides või surres. Mis on ühe «õige» kirjaniku jaoks ilmselt üks ja seesama. Kaplinski sai vabaks aasta tagasi – olgugi et tema autorikuvand ja legend asuvad nüüd postuumselt veel kõrgema postamendi otsas. Ja uued raamatud muudkui tulevad. Milles on ühtaegu midagi ilusat, ülevat, traagilist ja koomilist.

Veel paar kuud enne oma surma, kui näis, et pöördumatult halvenev tervis ei luba enam kirjutada, muretses ta läkituses Õnnepalule: «Kui kirjadega nii jääb, ei saa ilmselt korralikku raamatut» (lk 188). Mis annab üheselt mõista, et ühe tõelise kirjaniku jaoks on nii kirjutamine kui avaldamine raskekujulised sõltuvused (või eufemistlikult öeldes: moraalsed kohustused iseenese ja lugeja ees), millest organismil peaaegu võimatu vabaneda.

Kui Eestis on üldse kahte kaasaegset kirjanikku, kelle puhul ma sedasorti sõltuvuse üle lugejana üksnes suurt rõõmu tunnen, siis on nendeks just Kaplinski ja Õnnepalu. Kahe klassiku omavahelist kirjavahetust sisaldav köide on tugev pabertellis, mille mastaabist õhkub ühtaegu nii sisulist pretensioonikust kui ka eesootava lugemisnaudingu tummist eelmaitset.

Uus hooaeg kirjanduslikus tõsieluseriaalis

Esimene läkitus, Õnnepalu pöördumine Kaplinski poole, algab viipega eelmistele kirjadele. Mis tekitab ilmselt hämmingut ja segadust lugejates, kel vastav taustateadmine varasemast puudub ning kes ei alustanud raamatu lugemist tagakaanele trükitud kaastekstist, kus on osutatud, et kõnealuse kirjavahetuse alguse leiab Jaan Kaplinski mullu «Ööülikooli raamatukogu» sarjas ilmunud artiklikogumikust «Vaimu paik».

Ideaalis võinuks «Kirjade» alguses olla raamiv ja kontekstualiseeriv eessõna, mis annaks aimu, et miks ja kuidas, kelle initsiatiivil, millise eesmärgiga jne. Ning et kas või kuivõrd on neid kirju hiljem raamatu tarbeks toimetatud ja/või tihedamaks kirjutatud. Arvestades kohatisi kordusi, tundub, et ilmselt (eriti) ei ole.

Märksõnad
Tagasi üles