Kirjandusest ja kirjutamisest ei saa vabaks kirjutades. Üksnes vaikides või surres. Mis on ühe «õige» kirjaniku jaoks ilmselt üks ja seesama. Kaplinski sai vabaks aasta tagasi – olgugi et tema autorikuvand ja legend asuvad nüüd postuumselt veel kõrgema postamendi otsas. Ja uued raamatud muudkui tulevad. Milles on ühtaegu midagi ilusat, ülevat, traagilist ja koomilist.
Veel paar kuud enne oma surma, kui näis, et pöördumatult halvenev tervis ei luba enam kirjutada, muretses ta läkituses Õnnepalule: «Kui kirjadega nii jääb, ei saa ilmselt korralikku raamatut» (lk 188). Mis annab üheselt mõista, et ühe tõelise kirjaniku jaoks on nii kirjutamine kui avaldamine raskekujulised sõltuvused (või eufemistlikult öeldes: moraalsed kohustused iseenese ja lugeja ees), millest organismil peaaegu võimatu vabaneda.
Kui Eestis on üldse kahte kaasaegset kirjanikku, kelle puhul ma sedasorti sõltuvuse üle lugejana üksnes suurt rõõmu tunnen, siis on nendeks just Kaplinski ja Õnnepalu. Kahe klassiku omavahelist kirjavahetust sisaldav köide on tugev pabertellis, mille mastaabist õhkub ühtaegu nii sisulist pretensioonikust kui ka eesootava lugemisnaudingu tummist eelmaitset.
Uus hooaeg kirjanduslikus tõsieluseriaalis
Esimene läkitus, Õnnepalu pöördumine Kaplinski poole, algab viipega eelmistele kirjadele. Mis tekitab ilmselt hämmingut ja segadust lugejates, kel vastav taustateadmine varasemast puudub ning kes ei alustanud raamatu lugemist tagakaanele trükitud kaastekstist, kus on osutatud, et kõnealuse kirjavahetuse alguse leiab Jaan Kaplinski mullu «Ööülikooli raamatukogu» sarjas ilmunud artiklikogumikust «Vaimu paik».
Ideaalis võinuks «Kirjade» alguses olla raamiv ja kontekstualiseeriv eessõna, mis annaks aimu, et miks ja kuidas, kelle initsiatiivil, millise eesmärgiga jne. Ning et kas või kuivõrd on neid kirju hiljem raamatu tarbeks toimetatud ja/või tihedamaks kirjutatud. Arvestades kohatisi kordusi, tundub, et ilmselt (eriti) ei ole.