:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
/nginx/o/2022/09/16/14833450t1h1a29.jpg)
- 15-protsendine palgatõus pole lahendus, see tähendaks senise inflatsiooni juures palga vähenemist.
- Uus etendusasutuse seadus kehtib 1. novembrist - järgmised toetused jagatakse uue reegli alusel.
- Kulude kasvades tuleb hakata küsima teatripiletite eest rohkem raha.
«Võib-olla peaksime streikima? Panema teatrimajad kinni, siis saadaks aru, millest nad ilma jäävad?» Nii küsis Vanemuise teatri juht ja Eesti Etendusasutuste Liidu juhatuse esimees Kristiina Alliksaar Draama festivali vestlusringis «Raha paneb rattad käima», mida modereeris Paide teatri lavastusdramaturg Oliver Issak.
Alliksaare väljaöeldu tõukus kultuuriministri eesmärgist tõsta uuest eelarveaastast kultuuritöötaja töötasu 15 protsenti, sellise nõudmisega on lubanud minister valitsusse minna. Ent Alliksaar vahendab, et Teatriliit ja TALO ei ole nii väikese tõusuga nõus, sest see tähendaks praeguses inflatsioonis palga vähenemist.
Alliksaar leiab, et raha kauplemine ei pea olema kultuuriministri ainuisikuline võitlus. «Arvan, et meil endil on päris palju võimalik ära teha. Peame panema oma seljad kokku ja olema valmis ebamugavateks otsusteks. Kultuurirahvas on kogu aeg intelligentne ja väljapeetud, arvatakse, et justkui neil ei sobi protestida või streikida, aga äkki me peaksime ütlema jõulisemalt välja, et me ei saa niimoodi jätkata.»
Peame panema seljad kokku. Arvatakse, et kultuurirahval ei sobi protestida või streikida, aga äkki me peaksime ütlema jõulisemalt välja, et me ei saa niimoodi jätkata.
Vanemuise teatri juht Kristiina Alliksaar
Eesti pea kõiki etendusasutusi koondavat katusorganisatsiooni juhtiv Alliksaar rõhutas, et ta ei taha öelda, et näitlejad ja lavastajad hakkavad kohe streikima, vaid see on üks variant, mida on arutatud ja mida ei tohiks karta. «Streik on viimane võimalus, seda ei saa kuritarvitada, seda tuleb teha targalt.»
Tartu Uue Teatri produtsent ja loomenõukogu liige Maarja Mänd lausus Alliksaare toetuseks, et kui teatrirahvas ei seisa oma inimeste eest, kes siis veel seisab. «Meie ju vastutame nende eest, meil on neid vaja. Teatrid peavad kokku hoidma.» Kuid oluline on märkida, et kui riik otsustabki kultuuritöötaja miinimumi tõsta, olgu selleks 15 või rohkem protsenti, siis on see siduv vaid riigiasutustele.
Uued rahajagamise reeglid
See, et kerkivate hindade keerises kasvab surve riigile – kõik tahaksid rohkem raha –, pole üllatus. Aga lisaks on kogu etenduskunstide valdkond ootel ja ärevuses, sest veel sel sügisel peaksid hakkama kehtima uued põhimõtted, kuidas teatritele, täpsemalt erateatritele raha hakatakse jagama.
Just praegu on käimas töörühma aktiivsed vaidlused, aruelud, otsingud, kuid see omakorda tähendab, et mitte keegi ei saa olla kindel, kas ja mis mahus nad saavad uuel aastal tegevustoetust (ja just see on üheks põhjuseks, miks näiteks Peeter Jalakas on rõhutanud, et teatrivaldkonnas on suur segadus ning ta ei tea, kuidas ja kas ta üldse jätkab Von Krahli teatriga).
Kultuuriministeeriumi teatrinõuniku Laur Kaunissaare sõnul peaks uus kord võimaldama rohkem paindlikkust ja see omakorda kiiremini reageerida. «Rahastus läheb rohkem reeglipõhiseks, ehk et on reeglid ja need kehtivad,» võttis Kaunissaare kokku suurima muutuse.
Kuna arutelud alles käivad, siis täpselt ei taheta uutest põhimõtetest rääkida, kuid lihtsustatult öeldes tekib punktisüsteem. Teatrite kunstilisi eesmärke ja potentsiaali hindab erialaekspertide komisjon, lisaks hinnatakse mõõdetavaid eesmärke, olgu selleks siis näiteks publikuarv, uuslavastuste hulk või väljaspool Tallinna antud etendused. Kriteeriumid annavad X arvu punkte, need liidetakse kokku ning mida suurem summa, seda rohkem raha saab taotluse esitanud etendusasutus. Eesmärk ongi tekitada pingerida ja et raha jagamise põhimõtted oleksid üheselt selged.
See, kuidas raha jagatakse, ei too raha juurde. Kui tahame õiglaselt tasustada inimeste tööd, aga rahasumma jääb samaks, siis jätkub seda raha vähematele projektidele.
Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Laur Kaunissaare
Küsimusele, kas see uus olukord võib panna teatrid tegema just sellist teatrit, mis avab riigi rahakotirauad, vastas Kaunisaare ühe teatrijuhi sõnadega: me lähtume ikka sellest, millist teatrit me teha tahame. «Aga loomulikult võib see punktisüsteem hakata teatrite valikuid ja otsuseid suunama,» möönis Kaunissaare.
Maarja Mänd kaitses kevadel magistriööd «Tartu Uue Teatri eesmärgid ja nende muutumine institutsionaliseerumise protsessis» ehk siis kuidas publikuhuvi ja raha teatrit muutsid. Lühidalt kokku võttes ütleb ta, et iga mittekompleksse teatri unistus on saada rohkem raha, rohkem tehnikat, rohkem ruumi, rohkem näitlejaid, rohkem asju.
«Kui sa neid rohkem saad, siis tekib rohkem kohustusi, vastustust, rohkem kõike ja vähem vabadust ja paindlikkust. Sa ei saa enam teha, mida tahad, sest sul on vastutus nende inimeste eest, kes on laval või saalis, sul on vastutus teenida raha, et maksta küttearved jne. Raha teenimiseks on, jumal tänatud, toetused, aga selleks, et toetusi saada, on igasugused toetuskriteeriumid, paratamatult sa kohaned nende toetuskriteeriumitega, muutud järk-järgult selliseks, nagu need kriteeriumid on.» Just mittekomplekssest teatrist kompleksseks on Tartu Uus Teater oma tegutsemisaastatel liikunud.
Kust saab raha?
Uus etendusasutuse seadus peab hakkama kehtima juba 1. novembril ja järgmise aasta tegevustoetused jagataksegi laiali uue reeglistiku alusel. «See, kuidas raha jagatakse, ei too raha juurde. Raha toob juurde poliitiline protsess. Kui tahame õiglaselt tasustada inimeste tööd, aga rahasumma jääb samaks, siis jätkub seda raha vähematele projektidele,» rõhutas Kaunissaare.
Kultuurkapitali teatrikunsti sihtkapital on lisanud igale välja antavale summale 30 protsenti. «See on tööjõumaksudeks,» täpsustas vestlusringis Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali nõukogu esimees Liisi Aibel toimunud muutust. «Kui varem maksti näiteks lavastajale 3000 eurot, siis nüüd on see summa 5000. Me loodame, et see on üks samm selles suunas, et vabakutselistel oleks sotsiaalsed garantiid. Järgmiseks sammuks on eesmärk tõsta kättesaadavat netotasu. Kulka eelarve on mõnes mõttes ettearvamatu ja me ei saa pöörduda valituse poole raha saamiseks, pigem saame vaadata, et teatrivaldkonna protsent oleks meie silmis õiglane ja praegu see enam-vähem nii ongi.»
Eelmine aasta sai riigi tegevustoetust erinevas mahus 25 teatrit, lisaks anti neljale teatrile toetusi projektideks ja kuludeks. Munitsipaaltoetust sai 16 era- ja riigiteatrit. Omavalitsustest suurim toetaja oli loomulikult Tallinna linn, aga lisaks toetasid etendustegevust veel Tartu, Kuressaare, Paide, Põlva, Pärnu, Rakvere ja Jõhvi omavalitsused.
Kui vaadatagi 2021. aasta statistikat, siis Eesti Teatri Agentuuri statistikas osalenud teatrite, nii era- kui riigiteatrite tuludest moodustas riigi antud tegevustoetus lausa 66 protsenti (otseinvesteeringuteks ja finantskohustusteks andis riik veel 8 protsenti), omavalituste toetus oli neli protsenti. Kui te mõtlete, miks paljudes teatrites on ka lühemad lavastused kahes vaatuses, siis põhjus peitub just kohvi ja koogi-konjaki tuludes, mis mulluse statistika põhjal oli kaks protsenti.
Piletitulu oli aga 12 protsenti – kui vaadata tulude-torti, siis moodustabki see suuruselt teise lõigu. Juba kevadel-suvel, mil müüki tulid sügishooaja piletid, hakkasid hinnad kerkima. Tavapileti hind jääb 25–27 euro kanti, aga on ka kallimaid lavastusi, näiteks Vanemuise hinnapiir on 40 eurot. Kuid leidub teatriprojekte, kus pileti eest tuleb rohkemgi välja käia.
Septembri esimestel nädalatel on käimas suured soodusmüügid, kuid kõik teatritegijad nendivad, et kulude kasvades tuleb hakata küsima piletite eest veel rohkem raha. Samas mööndakse, et mitte keegi ei tea, kuidas inflatsioon publiku käitumist muudab. Kütte- ja elektriarved on alles tulemas, seda nii teatrikülastajatele kui ka teatritele endile. Alliksaar tõdes vestlusringis, et Vanemuise eelarvet tehes tõstsid nad energiakulusid 30 protsenti. «Praegu näeme, et oleme aasta lõikes umbes 200 000 eurot mööda arvestanud, sest selliseid tõuse ei osanud arvata. Keeruline on.»
Piletihindu me ei tõsta, vähemalt sel aastal, nii et tulu osa on kõik segane, see kõik on nagu üks suur hiidlaine, mis tõotab meid enda alla matta.
Tartu Uue Teatri loomenõukogu liige Maarja Mänd
«Meil kehtib ka järgmisel aastal väga soodne elektrileping, see on ainus asi, millest praegu saame kinni hoida,» tunnistas Mänd. «On päris hirmus hetk, me ei oska prognoosida inimeste kultuuritarbimise harjumuste muutust, me ei tea riigi ega linna toetustest mitte midagi, kas ja mis mahus me raha saame. Piletihindu me ei tõsta, vähemalt sel aastal, nii et tulu osa on kõik segane, muu osas tõotab ka kõik väga halba, see kõik on nagu üks suur hiidlaine, mis tõotab meid enda alla matta. Me ei tea, mis tulevik toob.»
«Kui vaadata suurt pilti, vahel on seda vaja teha kasvõi enda rahustamiseks, siis suures pildis algab Vanemuisel 153. hooaeg. Üle on elatud kaks sõda. Küll me ellu jääme, ainult et mis hinnaga,» lausus Alliksaar.
Maarja Mänd: «Meil algas 15. hooaeg. Me jääme ka!»
Teatrite külastatavus kukkus
/nginx/o/2022/09/16/14833458t1h4427.jpg)
Eesti Teatri Agentuuri kogutud statistika näitab, et 2021. aastal ehk teisel koroona-aastal sai teatris käia üle kuuesaja viiekümne tuhande vaataja (651 097), kokku õnnestus teatritel anda 4790 etendust ja mängukavades oli kokku 571 lavastust, millest 211 olid uuslavastused.
Kehtestatud piirangute tõttu anti aga 2019. aastaga võrreldes 32 protsenti vähem etendusi ning 50 protsendi saalitäitumuse piirangu ja vaktsineerimistõendite kehtestamise tõttu oli etendustel 48,9 protsenti vähem külastajaid.
Kuid samas näitab statistika ka seda, et kohe kui kadus maskikandmise kohustus ja siseruumides toimuvate ürituste 50-protsendilise täitumuse nõue, toodi publikuni peaaegu kõik, mis oli jäänud varasematel kuudel esietendumata – 2021. aasta suvekuudel mängiti rekordiliselt 73 lavastust, tavaliselt jääb suviste esietenduste arv 50 ümber.
Eelmisel aastal enim külastatud teatrite hulka kuulusid endiselt Eesti Draamateater (62 972 vaatajat, mis on 799 vaatajat vähem kui aastal 2020), Vanemuine (55 266) ja Estonia (55 262). Vaid Draamateatri külastatavus on jäänud varasemate aastatega võrreldes enam-vähem samaks, teistel on see 25 000 ringis vähenenud.
Draamateatri vaatajate arvu kindlustasid menukad lavastused. Kogu aasta kõige vaadatum lavastus oligi Draamateatri «Lehman Brothers», millega anti 41 etendust ja mida kokku vaatas 15 481 teatrisõpra. Teisel kohal oli Tartu Uue Teatri «Serafima+Bogdan» (19/11 000), kolmas aga Thors Productionsi «Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu» (8/10 000).
Viimane on tõesti eelmise aasta rekordiomanik: 1250 vaatajat ühe etenduse kohta. Vaatajate arvult neljas on enim etendusi andnud Vana Baskini teatri «Professor sai värske õhu mürgituse» (45/9939) ja viies Märt Avandi «40» (26/9648).
Üle kaheksa tuhande vaataja kogusid veel Vana Baskini teatri «Lumeroos», Vanemuise «Nunnad hoos», Pootsi Veinimõisa «Eramaa» ja OÜ Lavahundi (Kall ja Pius) «Midagi ikka».
Kahe koroona-aasta külastuste vahe polegi tegelikult nii suur ja seda tänu erateatritele, kel õnnestus eelneva aastaga võrreldes külastuste arvu 40 698 vaataja võrra tõsta ja sellega vähendada kahe aasta võrdluses kogukülastuste kaotust (riigiteatrite 116 000-lt) 76 000-le. Eraetendusasutustest kogus enim vaatajaid Vana Baskini teater (29 030), järgnesid Tartu Uus Teater (15 535), Pootsi Veinimõis (13 956) ja Skene Katus Kunstile (11 502).
Samas Eesti Teatri Agentuuri esindajad möönavad, et 2021. aastal Eesti teatri külastajate arv – 651 097 – võttis ausalt öeldes kukalt kratsima ja pani mõtlema, millisest aastast võrdlust otsida.
«Näiteks ka 2005. aastal oli 22 teatril 11,5 etendusega päevas üle 800 000 teatrikülastuse. Keskmisi arvutades olukord siiski nii hull ei ole, sest keskmiselt tuleb ühe päeva teatrikülastajate arvuks 2563 ja see annab ühele etendusele keskmiselt 135,9 vaatajat. Langus on loomulikult olemas, sest kahel eelneval aastal, 2019 ja 2020 oli ühel etendusel keskmiselt 151 vaatajat ja Eesti teatritesse tuli päevas keskmiselt 2861 vaatajat. Ühe päeva teatrikülastajate arv jääb oma tulemusega 2010. ja 2011. aasta vahele. Ka siis oli Eesti teatritel ühes päeva 2465 ja 2762 külastajat. Meeldetuletuseks: 2019. aastaks oli see arv tõusnud 3489 külastuseni päevas.
Linna- ja riigiosalusega teatrite uuslavastuste arv oli 72 (mis oli aastaks 2020 langenud 92-lt 65-le). Kuid riigi- ja erateatrite suhe jäi samaks: kogu repertuaari 571 lavastusest kuulus riigiteatritele 279, mis on 48,9 protsenti ja on jäänud varasemaga võrreldes enam-vähem samaks – 2019. aastal oli see 51,5 protsenti,» kirjutavad Tiia Sippo ja Liisi Aibel raamatu «Teatrielu 2021» statistikaosa sissejuhatuses.
Mis 2021. aasta statistikat uurides veel Sippot ja Aibelit üllatas, oli tegijate koondarv. Varasemal kahel aastal osales teatristatistikas 65 teatrit või lavastusprojekti, 2021. aastal aga 83, ja seda vaatamata tõsiasjale, et olude keerukuse tõttu oli ka neid tegijaid, kes pidid kas aasta vahele jätma või tegevuse lõpetama. Ent asemele kerkisid uued projektid, eriti suviste lavastustega seotud, mis tõstsidki seda arvu. PM