E, 26.09.2022

AK ⟩ Kollaboreeruda või mitte?

Holger Kaints
, kirjanik ja kriitik
Kollaboreeruda või mitte?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Leopold Tyrmand (keskel) korteripeol 1960. aastatel.
Leopold Tyrmand (keskel) korteripeol 1960. aastatel. Foto: Erakogu

Kui Leopold Tyrmandi «Päevaraamat 1954» Poola lipu värvides köide esimest korda silma alla satub, tekib kohe küsimus, miks on valitud just aasta 1954. Teadagi, aasta pärast Stalini surma võib olla tähenduslik, aga siiski…? Kas varsti järgnevad ka 1955, 1956…? Oletus lähtub eeldusest, et need, kes päevikut peavad, teevad seda tavaliselt pikka aega järjest.

Tutvudes aga raamatuga veidi lähemalt, jõuab järeldusele, et Leopold Tyrmand polegi oma elus rohkem päevikut kirjutanud kui selsamal 1954. aastal, ja sedagi ainult kolm kuud: 1. jaanuarist 2. aprillini. See-eest on too päevik erakordselt põhjalik: küllaltki tihedalt trükituna jääb neljasajast leheküljest õige vähe puudu.

«See päevaraamat on loomingu aseaine,» tunnistab autor leheküljel 34. Ta on ajakirjanik ja ka ühe jutukogu autor, kuid päeviku kirjutamise ajal vaba mees. Väljaanne, kus ta viimati töötas, katoliiklik nädalaleht Tygodnik Powszechny, suleti hiljuti võimude poolt. Tyrmand väidab, et see oli ainus vaba leht, «mis eksisteeris kaheksa aastat legaalselt kogu Nõukogude impeeriumi territooriumil» (lk 69–70).

Siiski polnud vabadus täielik: «See ei tähenda et Tygodnik võis ära trükkida, mida iganes soovis. Aga see võis mitte trükkida seda, mida see ei tahtnud...» (lk 70). Just säärane vaba otsustamine saigi viimaseks tilgaks lehe pattude registris. Nimelt ei suvatsetud Stalini surma järel avaldada sellise sõnastuse ja kujundusega nekroloogi, nagu kõigilt ajakirjandusväljaannetelt kohustuslikult oodati.

Jõudeolek, mida autor käsitleb ühelt poolt kui luksust mitte tegeleda valetamisega, vajab niisiis sisustamist. Otsus alustada päevaraamatu pidamist lähtub just sellest. Kirjutades käitub ta nagu igasugustest piirangutest vaba ajakirjanik. Sissekanded tõukuvad igapäevasündmustest; kõike, mis tema endaga ja ümberringi toimub, saadab põhjalik, vaimukas ja intelligentne analüüs. Korduvalt leiab mainimist, et igasugusel muul moel oleks seesugune väljendusvabadus ilmvõimatu, ning ajaloost vähegi midagi teadev lugeja mõistab seda ka ise.

Märksõnad
Tagasi üles