NÄDALA PERSOON ⟩ Maria Faust: Ühiskond ei armasta ohvreid, ta tahab maaslamajat uuesti ja uuesti taguda

«Meil räägitakse kogu aeg, et venelane ei õpi kunagi ära eesti keelt, aga ma tean paljusid, kes räägivad vabalt. Ja ma ei ole ka ise kunagi tundnud seda rahvusepõhist eristamist.» Foto: Toomas Volkmann

Maria Faust (43) on helilooja ja saksofonist. Ta on sündinud Eestis, kuid ei ela Eestis, vaid hoopis Taanis. Seal on ta viimasel ajal saavutanud üsnagi laialdast edu ja võitnud auhindu, tuues kuulsust ka meie riigile. Samas pole Faust eestlane*, vähemasti mitte klassikalises mõttes: ema on venelanna, isa Volga sakslane. Viimast vereliini pidi on tulnud ka perekonnanimi. Maria Faust ei koosne pseudonüümidest ega muudest väljamõeldistest.

Ma ei tea muusikast peaaegu midagi, kuid ütleksin, et Fausti looming kõnnib mööda piire, turnib ja vaarub suurtes kõrgustes elektripingeliini mööda tänavat ületava pesukaru kombel, sellal kui orkestriaugus instrumendid ragisevad, torisevad, korskavad, juubeldavad ja korisevad nagu valutav kõht.

Ajakirjanduse andmeil on ette tulnud, et nõrgemanärvilisem kontserdikülastaja kätega kõrvad katab ja saalist välja jookseb. Miskipärast arvan, et Faust ei mõista seda hukka. Ta ei ole mingi peenutseja, vaid põrutab iga paari minuti tagant vestlusesse uue mürsu. Nagu näiteks: «Kui mul on igav, siis on kõik pees.» Või: «Kui ma tunneksin, et jooksen kinni, siis ilmselt jooksin ennast põhja.» Või: «See, et tavaline inimene saab minust teada siis, kui ma olen surnud, on lihtsalt paratamatu.»