Boriss Borissovitš, te aitate regulaarselt neid, kes sõjas kannatasid. Annate kontserte Ukraina põgenike toetuseks. Teid ei ole veel «välisagendiks» nimetatud, kuigi olete Vene Föderatsiooni kodanik. Te nimetate sõda sõjaks ja fašismi fašismiks, kuid samal ajal pole öeldud, et te oleksite Vene armeed «diskrediteerinud». Kas sellepärast, et Kremlile ja selle ümber askeldajatele on ohtlikud ainult kriitika ja opositsioon, mis on riigi sees?
Ma ei mõtle sellele üldse. Juba esimese küsimuse peale saab selgeks, et täna räägime poliitikast, ja mulle tunduvad sellised vestlused alati veidi naeruväärsed. Nagu ütles üks Vana-Kreeka kodanik: «Inimesed räägivad poliitikast siis, kui nad tahavad tähtsad välja näha.» Teiste sõnadega: vaadake, kui hästi ma toimuvat mõistan, kui teadlik ja peen ma olen, kuidas ma olen suurte asjadega seotud. Minu jaoks on tähtis pigem see, kuidas muuta mind ümbritsevate inimeste elu tegelikult paremaks. Minu arvates pole tarvis mitte rääkida, vaid teha. Sest sõnad, mille taga pole midagi, väristavad ainult õhku.