Suri kunstiajaloolane ja kriitik Mirjam Peil

Elo-Mirjam Peil Foto: PP

17. septembril suri kunstiajaloolane ja -kriitik Mirjam Peil – elupõline kunstitoimetaja, terase sulega näitusearvustaja ja esimese Eesti vabariigi kodukultuuri uurija ning propageerija.

Mirjam Peil sündis 5. juulil 1939. aastal Tartus, lõpetas 1958. aastal samas 2. Keskkooli ning astus seejärel kunsti õppima Tartu kunstikooli, kus õppis 1961. aastani. Juba 1960. aastal asus ta ka õppima Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda ja lõpetas selle 1967 kunstiajaloolasena.

Aastatel 1967–1971 oli ta Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi aspirant. Pikka aega, 1971–1972 ja 1990–2005, töötas ta Tallinna ülikoolis (varasema nimega Pedagoogilise Instituudi) kunstiajaloo lektorina. Mirjam Peil oli Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu ning Eesti Kunstnike Liidu liige.

Kunstiavalikkus tundis Mirjam Peili eelkõige nädalalehe Sirp ja Vasar pikaajalise tolerantse kunstitoimetajana aastatel 1980–1992. Sellesse perioodi jäi ka Peili aktiivne kunstikriitiku karjäär, meelis valdkonnaks maalikunst. Tänu kunstiõpingutele oli ta kodus erinevates kujutava kunsti tehnikates ning hindas arvustustes asjatundlikult ühe või teise töö tehnilist kvaliteeti ja kompositsiooni ilu.

Palju kirjutas Mirjam Peil Tallinna kevadnäitustest, kunstnikest pühendas ta pidevalt tähelepanu Olav Marani loomingule. Väga tänuväärne on, et kunstitoimetajana ärgitas ja julgustas Mirjam Peil noori, veel alles tudengieas tulevasi kunstiajaloolasi pakkuma Sirbile kaastööd. Uudishimuliku ja seltskondliku inimesena tundis ta huvi tulevase põlvkonna tegevuse vastu, avaldades hea meelega uudiseid ka Tartu Ülikooli ÜTÜ kunstiajalooseltsi vilistlaskonverentsidest.

Enne Sirpi töötas Mirjam Peil 1972–1980 toimetajana Eesti Nõukogude Entsüklopeedia toimetuses ja tegi hiljem kaastööd TEA Entsüklopeediale. Pärast Sirbist lahkumist oli ta tegev mitmes väljaandes, sealhulgas üle tosina aasta ajakirja Kodukiri antiigi ja vanavara toimetajana. Ta käsitles samuti ehtekunsti ajalugu ning Eesti naise emantsipatsiooni enne Teist maailmasõda.

Just 1990. aastatel kujunes Mirjam Peili südameasjaks sõjaeelse Eesti Vabariigi kodukultuuri ja sisustuse uurimine, millega ta alustas juba 1988. aastal kahe artikliga ("Riiklik ja rahvuslik rohelus" I, II) Sirbis. 2006. aastal avaldas ta artikli kommipaberite kujundamisest Otto Kubo koostatud "Kalevi" vabriku ajaloos "Maarjamaa magusa lugu", sellele järgnesid põhjalikud raamatud "Meie kodude kraam" (2011) ja koos Toomas Zuppinguga kirjutatud "Toast tuppa: Eesti linnakodu lugu" (2013).

Tema nõukogude ajal kirjutatud suurematest töödest tuleb nimetada artikleid "Meie varasemast kunstitoetusmõttest ja kunstitoetajaist" (1971), "Kunstnikuprobleemist eesti ajakirjanduses kahe revolutsiooni vahemail" (1978), teksti Avo Keerendi albumile (1982) ja mitme Boris Bernsteini artikli tõlget eesti keelde.

Särava ja eksootilise isiksusena inspireeris Mirjam Peil omakorda mitmed kujureid ja maalikunstnikke teda portreteerima ja igaviku jaoks jäädvustama.

Mirjam Peili ärasaatmine toimub 22. septembril kell 15.30 Tallinna Krematooriumis Pärnamäe tee 36.