:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
/nginx/o/2022/09/22/14848897t1he994.jpg)
Aastate jooksul on igal aastal ilmavalgust näinud mõni spordifilm. Mõni neist on hea, mõni parem ja mõni lihtsalt halb. On filme pesapallist, jalgpallist, poksist, maadlusest ning isegi tantsimisest. Omajagu filme on tehtud aga ka korvpallist ning sellesse nimistusse saab nüüd uhkusega lisada mängufilmi «Kalev» – 1991. aastal Eesti spordi ajalugu teinud Tallinna Kalevist rääkiv film, mille autoriteks on Ove Musting, Mehis Pihla ja Martin Algus, režissööriks Ove Musting ning produtsentideks Pille Rünk ja Maria Advjuško.
«Kalev», mis jõuab kinodesse 23. septembril, on lugu legendaarsest korvpallimeeskonnast ja nende pingelisest teekonnast Nõukogude Liidu viimaseks meistriks korvpallis. Tippsportlasi ja treenereid kehastavad filmis Reimo Sagor, Mait Malmsten, Priit Võigemast, Mihkel Kuusk, Veiko Porkanen, Kristjan Sarv ja Ott Kartau.
Et filmi paremini sisse elada, on siin valik kossufilme, mille vaatamine võiks igale korvpallisõbrale suisa kohustuslik olla.
«Korvapallipäevikud» («Basketball Diaries»), 1995
Kuigi nimi võiks sellele viidata, ei ole Scott Kalverti «Korvpallipäevikud» üldse mitte traditsiooniline spordifilm. 1995. aastal valminud film on oma ainest võtnud Jim Carrolli samanimelisest autobiograafiast ning loo keskmes on Jim Carroll ise (filmis kehastab teda Leonardo DiCaprio). Ainult, et ta on lootustandev keskkooli korvpallisangar, keda ootab ees helge tulevik, kuni ta parim sõber traagiliselt sureb ning see teismelise Carrolli allakäiguspiraali viib – temast saab teismeline heroiinisõltlane. Ühtlasi saab sellega maha maetud Jim Carrolli ning tema sõprade unistus edukast korvpallurikarjäärist. Siiski on filmis kandvaks ja innustavaks jõuks ka korvpall.
/nginx/o/2022/09/22/14848828t1h46e7.jpg)
«Space Jam», 1996
Minu esimene lähem kokkupuude korvpalliga oli just 1996. aasta «Space Jam» – spordikomöödia, kus peaosades on pensionile jäänud on Michael Jordan (teadupärast kestis Jordani esialgne pension NBAst 1993 kuni 1995) ja animeeritud koomiksitegelane Buggs Bunny. Filmis värbavad Buggs Bunny ja tema Looney Tunesi kamraadid kossuäss Michael Jordani mängima korvpallimatši tulnukate vastu, kes kavatsevad Looney Toonsi tegelased oma lõbustusparki atraktsioonideks viia.
Teiste seas löövad filmis kaasa ka tollane NBA paremik ning nii mõnedki tuntud näitlejad. Ka «Space Jam» pole päris traditsiooniline läbi-raskuste-tähtede-poole-lugu, ent meeletult lõbus on see segu animatsioonist ja komöödiast kahtlemata.
/nginx/o/2022/09/22/14848831t1hd41a.jpg)
«Tee hiilguseni» («Glory Road»), 2006
Korvpallifilmides ei ole kunagi puudust eesmärkide mitmekordsest ületamisest, viimase hetke viskest, mis viib meeskonna ootamatu, ent kindla võiduni, ega ka rassismiprobleemidest. See kehtib ka 2006. aasta filmi puhul «Tee hiilguseni», mis räägib loo 1966. aasta ülikoolidivisjoni korvpallimeistrivõistlustest. Texase Western kolledži korvpallitiimi peatreener Don Haskins (Josh Lucas) paneb kokku NCAA ajaloo esimese täielikult mustanahalistest koosneva algkoosseisuga meeskonna, sest ainsa inimesena näeb tema nende täit potensiaali ja mänguoskusi. Ent paraku on nii, et mida rohkem võite Haskinsi tiim kogub, seda julmemaks läheb rassiline diskrimineerimine ja vihkamine.
Haskins ja tema tiim aga ei jäta jonni, mis teeb «Teest hiilguseni» motiveeriva loo võidutahtest, viha ja vaenu seljatamisest ning oma tee leidmisest. Ühtlasi teeb see filmist ühe kõige tüüpilisema valge päästja narratiivile keskenduva ja klišeedest üleujutatud kossufilmi, mida ei maksaks siiski maha kanda.
«Forresteri leidmine», («Finding Forrester“), 2000
Gus Van Sant, kes keskendub oma filmides võrdlemisi sageli sotsiaalselt tõrjutud ühiskonna liikmetele ja ühiskondlikele murekohtadele, on ka «Forresteri leidmises» leidnud oma probleemipüstituse. 16-aastane Jamal Wallace – Rob Brown, kelle jaoks pole see ei ainus ega ka viimane korvpallifilm, sest lõi ta kaasa ka hiljem ilmunud «Treener Carteris» – on andekas õpilane, kes eelistab õppimise asemel sõpradega korvpalli mängida. Ta jääb silma eraklikule William Forresterile (Sean Connery) – omamoodi linnalegendiks peetavale kirjanikule, kes usub tema vaimsetesse võimetesse enam kui oskusesse korvpalli mängida ning asub poisile kirjutamist õpetama. Jamal aga tõestab Forresterile, et kirjutamine ja korvpall ei pea üksteist välistama.
/nginx/o/2022/09/22/14848835t1h651e.jpg)
«Hustle», 2022
Kõige uuem film on suve alguses Netflixis linastunud lugu NBA värbajast (Adam Sandler), kes tutvub lihvimata teemandi, noore Hispaania noormehega (Toronto Raptorsi mängija Juancho Hernangómez). Laialdaselt positiivset tagasisidet pälvinud «Hustle» on üsna tavapärane spordilugu, mis jälgib ühe noore ja andeka sportlase teekonda raskustest pääsemisse tagasilöökide kiuste. Muidugi ei puudu siit mentor, kelle piiritu usk noorde mängijasse ja vajadus tõestada, et neil on, mis vaja NBA-s edasipääsemiseks, on ühtlasi filmi juhtivaks jõuks. Seda, kelle usk Sandlerisse pole ka pärast «Uncut Gemsi», mida võiks samuti omamoodi kossufilmiks pidada, veel taastunud, võib «Hustle» kahtlemata positiivselt üllatada.
/nginx/o/2022/09/22/14848847t1h9c05.jpg)
«Treener Carter» («Coach Carter»), 2005
«Treener Carter» põhineb tõestisündinud lool, mis tegelikult on spordifilmide puhul isegi mõnevõrra tavaline. Lugu räägib Richmondi keskkooli korvpallitreenerist Ken Carterist (Samuel L. Jackson), kes jõudis 1999. aastal meediasse oma ebapopulaarse otsuse tõttu saata kehvade õppetulemuste pärast laiali oma keskkooli korvpallimeeskond, kuigi viimane oli seniajani mänginud korvpalli ilma kaotusteta. Suur osa filmist keskendub platsivälistele seikadele, kust ei puudu teismelistele omane draama ja rassiprobleemid. Carter, kelle üks eesmärke oli, et tiimi ainsaks väljavaateks ei jääks korvpall või kuritegevus, saavutab oma eesmärgi, kui poisid saavad aru, et elus on enamatki kui ainult korvpall. On ka haridus... ja sõbrad.
/nginx/o/2022/09/22/14848865t1h8b75.jpg)
«Valged mehed ei oska hüpata» («White Men Can't Jump»), 1992
Komöödiafilmi keskmes on kaks valesõpra – endine kolledži korvpallur Billy Hoyle (Woody Harrelson) ja andekas, kuid ülemeelik mängija Sidney Deane (Wesley Snipes). Kui esimene neist peab toime tulema pideva diskrimineerimise ja stereotüüpsete väidetega selle kohta, et valged mehed kossu mängida ei oska, siis teine on end tõestanud hea, ent ebausaldusväärse mängijana.
Kui isiklikud probleemid üle pea kuhjuma hakkavad, teeb Sidney Billyle ettepaneku, millest on raske keelduda – nad moodustavad tiimi, et tänavakorvpalli mängides raha teenida ja et Billy end tõestada saaks. Kahjuks pole Sidney sugugi õilis ning Billy kaotab kogu teenitud raha, mis viib kaks meest omavahel aina keerulisemasse konflikti, ent Sidney mõistab peagi oma viga. Nõnda saavad mõlemad mehed aru, et stereotüüpne diskrimineerimine ei vii kedagi eesmärkidele lähemale ning koos ollakse vaid tugevamad.
«Maakad» («Hoosiers»), 1986
David Anspaughi 1986. aasta debüütfilm «Maakad» on USA Today ja Ameerika meelelahutus- ja spordiprogrammide võrgustiku valitud läbi aegade parim spordifilm. «Maakad» räägib loo Indiana väikelinna keskkooli korvpallimeeskonnast, kes eneselegi ootamatult pääseb osariigi meistrivõistlustele. Korvpalli suhtes kirglikult meelestatud linlased on pettunud, et kooli parim mängija lahkus meeskonnast pärast eelmise treeneri surma, ent on positiivselt meelestatud, et uue treeneri saabumisega miski muutub. Kuigi vaimsuselt meenutab «Maakad» ehk kõige enam ka meie oma mängufilmi «Kalev», räägib see ometi loo tiimist, kes ei pea end tõestama ainult endile, vaid ka kaasmaalastele ja ennekõike publikule.
/nginx/o/2022/09/22/14848891t1h369e.jpg)