Stephen King – kirjanik, kes ei karda verd

Carrie (Sissy Spacek) Stephen Kingi samanimelise romaani ainetel valminud mängufilmis «Carrie» (1976). Foto: Kaader filmist

Sel kolmapäeval, 21. septembril tähistas oma 75. sünnipäeva kirjanik Stephen King – mees, kes teinud psühhopaatia ja paranormaalsuse veriselt vägivaldsetest avaldumisvormidest võluva ning kultuurse laiatarbe meelelahutuse, kodustanud transgressiivse õuduse nii laiade lugejamasside öökapil, raamatumüügi edetabelites kui otsapidi ka peavoolu kirjanduskaanonis.

Stephen Kingi raamatuid on müüdud sadu miljoneid eksemplare ning kohandatud uskumatuna tunduva sageduse ja eduga mängufilmideks ja teleseriaalideks, temas nähakse meie transgressiivsele ajastule omaselt «tõelist» USA kirjanikku, ühtaegu nii selle maa ja rahva puhast südametunnistust kui ka räpast alateadvust.

Ühes aastatetaguses intervjuus tunnistas ta, et on saanud oma teoste vastuvõttu hinnates aru, et ühendriiklasi ei ole võimalik viia literatuursete õudustega üle jälestuse viimase piiri. Mehe suust, kes on harukordse hasardi ja püsivusega püüdnud seda piiri pidevalt uute horisontide poole nihutada, kõlab neis sõnades lisaks sportliku allajäämise kergelt eneseiroonilisele tunnistamisele kaasa ühtaegu nii rahvuslik uhkus kui ka varjamatu rõõm aastakümnete jooksul koos kuulsusega talle osaks saanud lugematutest kiidusõnadest ja sadadest miljonitest dollaritest.

Võib vist öelda, et Kingi oskus tabada oma uute teostega üha uuesti ja uuesti seda kitsast ning alaliselt liikuvat piiri vana ja kulunu ning värske ja põneva vahel on teinud temast ühtaegu nii rikka mehe kui elava legendi. Kui ta ületanuks või ületaks oma tekstidega väga selgelt ja pidevalt lugejate moraalse ja/või emotsionaalset taluvuspiiri (otsides nt uutele abjektsioonidele alust ja ainest pedofiiliast), istuks ta paremal juhul ilmselt kuskil päevatööl, halvemal juhul kohtupingis, vanglas või koguni mõnes kinnises raviasutuses.

  Stephen King ja tema koer Molly tänavu maikuus. FOTO: Foto: Erakogu

Stephen King on olnud igati oma liignime vääriline, ühe spetsiifilise žanrikirjanduse kuningas – The King of Horror, nagu teda hellitava aupaklikkusega juba aastakümneid nimetatakse. Ta on saavutanud kirjanikuna kultusliku tuntuse, mida elu võimaldab kultuuri vallas enamasti üksikutele popmuusikutele, filminäitlejatele ja mõnikord harva ka filmirežissööridele. Oma olekult ja imagolt meenutab ta – mida aeg edasi, seda enam – pigem rokkstaari kui literaati.

Ühtlasi on King ilmselt üks ikoonilisema ja äratuntavama näo ja miimikaga kirjanikke maailmas. Tema lõualuu asetuses on midagi möödavaatamatult maavälist – lüürilisele luuletajale oleks see korvamatu kuvandikatastroof, ent õuduskirjaniku imago seisukohast mõjub peavõiduna suurel geeniloteriil.

Umbes 33 000 raamatulehekülge

Mõeldes Stephen Kingile, mõtleme alati paratamatult mitte üksnes tema ilukirjandusliku loomingu temaatilisele eripärale ja kvaliteedile, vaid ühtlasi ka selle kvantiteedile. King on kirjutanud tööstuslikus koguses kirjanduslikku teksti, kokku u 33 000 raamatulehekülge (olgu võrdluseks lisatud, et Marcel Proust, keda peetakse pooleldi õigustatult patoloogilise grafomaani ajatuks võrdkujuks, kirjutas u 3000 lehekülge).

Praegu on Kingi arvel 64 romaani, ligemale 200 lühijuttu ning viis mitte-ilukirjanduslikku teost (eesti keelde on neist seni tõlgitud umbes kolmandik). Romaanide koguarv võiks olla suuremgi, sest praegusajal kirjanduses valitsevate vormi- ja mahustandardite järgi saaks sinna soovi korral lisada veel ligemale paarkümmekond teost, mida nende ilmumisajal liigitati lühiromaanideks.

Stephen Kingi seni viimane teos – umbes 600-leheküljeline romaan «Fairy Tale» – ilmus üle-eelmisel nädalal ning asub tema 75. sünnipäeva päeval, nende ridade kirjutamise ajal, The New York Timesi enim müüdud raamatute edetabeli kõrgeimail astmel. Pole paha saavutus kolmveerand sajandit ilmas elanud ja turu oma teostega pealtnäha juba ammu totaalselt üle ujutanud mehe kohta!

King kuulub 60ndate põlvkonda – ta on vaba vaim, keda näib muuhulgas kandvat ja kannustavat alalise kultuurirevolutsiooni eetos. 1965. aastal ilmus trükis tema esimene töö – vastupandamatult sümpaatse ja ülimalt idiosünkraatilise pealkirjaga lühilugu «I Was a Teenage Graverobber» («Ma olin teismeline hauaröövel»). Suurem läbimurre kirjanikuna tuli koos esimese avaldatud romaaniga, milleks oli 1974. aastal lugejate ette jõudnud «Carrie». Peale seda pole ta enam tagasi vaadanud, tema fantaasia ja tekstimasin on töötanud täistuuridel juba enam kui pool sajandit.

King kirjutab «nagu poisike»: suure hoo ja lustiga ning pealtnäha ilma erilise intellektuaalse ja kunstilise pretensioonita, lastes oma fantaasia kõige verejanulisemad loomad ketist lahti ning vaadates siis suure huviga, kuhupoole ja kelle kallale nad sööstavad ning mis sellest maailmast seeläbi edasi saab.

Tema kujutlusvõime näib tundvat end iseäranis vabalt ja loominguliselt seal, kus lõpevad – kord ühes, kord teises järjekorras, mõnikord ka ühekorraga – nii terve mõistus kui ka harjumuspäraselt turvaline reaalsus; seal, kuhu «head» maitset hindavad ja järgivad kirjanikud üldiselt kunagi oma sulge ei pista.

Aastal 2000 avaldatud autobiograafias «Kirjutamisest» meenutab King, kuidas ta müüs 8. klassi õpilasena koolis enda kirjutatud ja paljundatud ulmejuttu ning üks õpetajatest küsis talt seepeale kriitiliselt, et «miks ma tahan oma annet raisata, miks ma tahan oma elu raisata, miks ma tahan rämpsu kirjutada» (tõlkinud Jüri Kolk).

Nüüdseks on õuduskirjandusest saanud paljuski tänu Kingi teenetele otsapidi osa nn kvaliteetkirjanduse kaanonist. Teda ennast pärjati silmapaistva panuse eest USA kirjandusse 2003. aastal National Book Awardiga, 2015. aastal pälvis ta preemia National Medal of Arts, mis on kõrgeim USA valitsuse poolt kultuurtegelastele antav autasu.

Siit edasi oleks üksnes Nobel, mida ta kõiki tõenäosusi arvestades ilmselt kunagi ei saa. Naljaga pooleks võib pakkuda, et vastava akadeemia liikmed kardavad ilmselt, et tema auhindamise korral võiksid reaalelus hakata toimuma sündmused, mis pärineksid justkui mõnest Kingi kirjanduslikust fantaasiast: väärikad, ent ammu surnud kirjanduspaavstid ja -klassikud tulevad zombidena akadeemikute Rootsi üksildastes maakohtades paiknevatesse (suve)kodudesse selle ketserliku otsuse eest õiglast – st verist ja piinarikast – kättemaksu külvama.

Kingi kui autori sümboolne staatus on minu hinnangul järk-järgult siiski teisenenud, nii nagu on postmodernismi kiiluvees hakanud kaduma põhimõtteline väärtuskonflikt kõrgkultuuri ning pop- ja massikultuuri vahelt. Omamoodi annavad sellest praktilist tunnistust ka tema romaani «Misery» (1987) kaks sisenemist Eesti raamatuturule: 1998. aastal ilmus see peamiselt krimikirjandusele keskendunud ning pooleldi pulp-renomeega «Öölase» sarjas, ent 2007. aastal juba väärikas ja prestiižses «Romaaniklassika» sarjas, kus olid ühtlasi taastrükid sellistelt autoritelt nagu Johann Wolfgang Goethe, Fjodor Dostojevski, Marcel Proust, Virginia Woolf, Thomas Mann, Philip Roth jpt.

Mis teeb Kingi kirjanikuna eriliseks?

Stephen Kingi loomingu mahulisest ja sisulisest mastaabist annab tunnistust tõik, et tal pole ühte-kahte peateost (nagu klassikuteks saanud kirjanikel ajaloo ja avaliku arvamuse silmis enamasti), vaid terve hulk eri loomeperioodidel kirjutatud romaane, millest igaühel silmatorkavalt suur, häälekas ja veenvaid argumente esitada suutev austajaskond.

Minu mälu järgi on tema teostest kõige suuremat, kestvamat ja fanaatilisemat toetust pälvinud (kronoloogilises järjekorras; eesti keelde seni tõlkimata teoste puhul originaali pealkirjaga): «Carrie» (1974), «The Salem’s Lot» (1975), «Hiilgus» (1977), «The Stand» (1978/1990), «Tulesüütaja» (1980), «Lemmikloomasurnuaid» (1983), «The Talisman» (1984, kirjutatud koos Peter Staubiga), «It» (1986), «Misery» (1987), «The Green Mile» (1996), «11/22/63» (2011), «Härra Mercedes» (2014) ning muidugi «Tumeda torni» (1979–2012) osad.

Aruteludes tema teoste üle näib pidevalt korduvat tõdemus, et see või teine neist on ebaõiglaselt alahinnatud. Tekste, mille puhul paistab valitsevat üldine arusaam, et need oleks tal võinud jääda kirjutamata ja avaldamata, peaaegu polegi. Kõige lähemal on kirjanduslikule katastroofile ilmselt romaan «Mobla» (2006) – hulluse ja vägivallaga tugevalt tembitud apokalüptilise katastroofi tour de force, mis on kohati (iseäranis alguses) nii lurtsuvalt verine, et mõjub pigem kui õudusžanri paroodia. Tegu on legendaarse lühiromaani «Udu» noorema poolvennaga, mis kannatab sellele vastupidiselt veenvate psühholoogiliste lähiplaanide puuduse ning liigse pikkuse (loe: lohisevuse) ja sentimentaalsuse all.

Olen püüdnud endalt sageli küsida, mis teeb Kingi kirjanikuna eriliseks ning milline oleks veenev seletus tema ebaloomulikult suurele ja püsivale lugejamenule. Ega mul selget vastust polegi, aga usun, et selleks on tema ebaortodokssed teemavalikud, elav kujutlusvõime, meisterlik keelekasustus nii sõna kui lause tasandil, isikupärane ja tabav kujundikeel, arenenud vormitaju, oskus hoiduda liigsest ning – mis peaasi – peaaegu täielik hoolimatus valitsevate moraalinormide ja «hea» kirjandusliku maitse suhtes.

Kingil on kirjanikuna suur ja ilmselt kaasasündinud oskus peatuda oma õudus- ja põnevuslugude loomingulistes valikutes alati üks lühike samm enne tahtmatut sürreaalsust ja žanriparoodiat. Need kaks on väga kerged tulema, kui soovida pidevalt nihutada nii enese kujutlusvõime kui ka lugejate vastuvõtuvõime piire. King on kirjanikuna eelkõige realist – ta soovib, et lugejal oleks ühekorraga põnev ja õudne; et lugu oleks talle vaimselt kurnav, ent siiski sõltuvust tekitav. See omakorda eeldab usutava tõepärasuse fooni loomist ja hoidmist. Mis on mõistagi vastava žanrikirjanduse kontekstis puhas juveliiritöö.

Stephen King on suur ja leidlikul moel sadistlik meister asetama oma teoste tegelasi kõige suurema ja lootusetuma pasa sisse. Olgu selle põhjuseks siis halb eluõnn, üleloomulikud jõud ja/või teiste inimeste kurjus ning hullus. Püüdes jooksu pealt meenutada nähtusi, mis saavad Kingi raamatutes tegelastele verisel ja vägivaldsel moel saatuslikuks, sain järgmise (mõistagi ebatäieliku) nimekirja: deemonid, vampiirid, zombid, tulnukkloun, usufanaatikutest alaealised, psühhopaadist kirjandusfanaatik, mägihotell, muruniiduk, mobiiltelefonid, veoautod, pesurullija, mängusõdurid, hiigelrotid, konnad ja udu.

Kingi teoste tegevus toimub sageli tsivilisatsiooni, harjumuspärase reaalsuse ja selge mõistuse levila piiril, iseäranis armastab ta asetada sündmusi oma koduosariigi Maine’i kergelt gootiliku atmosfääriga väikelinnadesse ja kolkaküladesse. Lugeja ees on enamasti abitult eluohtlikus olukorras olevad tavalised inimesed; kusjuures erakordsed olud ei sünnita (vastupidiselt fantaasiakirjanduse halvimatele traditsioonidele) siin kelleski enamasti erakordset inimest, supervõimetega superkangelast. Pigem vastupidi: peategelastel, olgu nad kuitahes süütud, sümpaatsed ja üllad, tuleb – kuni nad veel elus on ja selgeks mõtlemiseks mahti saavad – enamasti surnuid kadestada.

Aga selles superkangelase küsimuses on Kingi loomingus ka erandeid: enamasti teosed, mille (üks) peategelane on ebaloomulike võimetega laps või nooruk (nagu nt «Carrie», «Tulesüütaja», «Tume torn» ja «Hiljem»). Iseäranis kultuslik ja ikooniline on neist «Carrie»: teismelisepõlvest, koolikiusamisest ja kristlikust kodusest kasvatusest rääkiv lugu, mis võtab oma verises finaalis täiesti vanatestamentliku mõõtme (kolkakeskkooli Viimne Kohtupäev, kui lubate). See lugu ja tema peategelane elavad popkultuuris juba ligemale pool sajandit oma elu, romaani ainetel on tehtud koguni neli täispikka mängufilmi.

Tasty, tasty, beautiful fear

Autorina näib Kingi huvitavat eelkõige tegelaste psüühiline ja käitumuslik reaktsioon nähtusele, mida on romaani «It» ainetel valminud filmis (2017) nimetatud selle pahalase Pennywise’i suu läbi ühes krestomaatilises stseenis tabavalt kui «tasty, tasty, beautiful fear».

Lühiromaanis «Udu» pakub King sellele seisundile ülimalt poeetilise kirjelduse: «Kui terve mõistus hakkab murduma, võivad inimaju vooluringid saada ülekoormuse. Närviniidid muutuvad erepunaseks ja palavikuliseks. Hallutsinatsioonidest saab reaalsus: elavhõbedast hägu selles punktis, kus kaugvaade paralleelsed jooned kokku viib, muutub tegelikkuseks; surnud kõnelevad ja kõnnivad; roos hakkab laulma» (tõlkinud Silver Sära).

Omaette põneva kihistuse moodustavad paljudes Kingi romaanides peategelaste kohati kergelt skisofreenilise iseloomuga sisemonoloogid, mille loomisel on ta ilmutanud läbi aastakümnete suurt variatiivsust ja meisterlikkust.

Stephen King on kirjanik, kes ei karda verd ega koonerda stiihilise vägivallaga, mis jääb oma loomult täiesti teispoole inimlikult mõistetud moraalitunnetust. Ühtlasi on ta autor, kes ei armasta eriti oma tegelasi, ei kiindu neisse, ei kanna nende eest hoolt, ei kasuta kirjanikuna oma vabadust kehastuda tekstitaguseks deus ex machina’ks.

Tema mullu ilmunud romaanis «Hiljem» (2021) teeb minajutustaja kohe alguses programmilise avalduse, milles võib vist näha Kingi kui kirjaniku üht ammust elu- ja loomekreedot: «Minu arvates on inimesed, kes ütlevad, et elu seisneb ainult valikutes, mida me teeme, ja teedes, mida mööda läheme, idikad. [...] Kui saatuse sõrm osutab juhuslikult sinu peale, viivad kõik teed ühte kohta» (tõlkinud Silver Sära). Siit ka põhjus, miks King ei selgita oma teostes enamasti üleloomulike nähtuste ja sündmuste tagamaid, ei püüa anda neile ratsionaalset ja teaduslikku põhjendust – lihtsalt on nagu on, ja nüüd vaatame, mis edasi saab!

Olen enda puhul täheldanud, et mulle lihtsalt meeldib see viis, kuidas King kirjutab. Meeldib tema (kergelt koomilise varjundiga) autorihoiak, mis pole kunagi suurelt esiplaanil, ent vilksatab pidevalt epiteetide valikus, lauserütmis ja neis otsekõne katketes, mida ta oma tegelastele suhu paneb. Omaette kihistuse tema kirjanduslikus käekirjas moodustavad kõrvaltegelaste kirjanduslikud miniportreed, mille mõnelauseline (või kohati kõigest mõnesõnaline) tervik on oma sõnaosavas sarkastilisuses ühtaegu vaimukas ja tabav. King on kahtlemata suur satiirik – õuduste tagant ei paista see kas õnneks või kahjuks enamasti eriti välja.

Kingi teostest olen seni lugenud umbes pooli ning kõige enam on meeldinud ja korda läinud need, kus pole midagi üleloomulikku, eelkõige kolm erineval, ent ülimalt mõjuval moel klaustrofoobilise atmosfääriga lugu: «Rage», «Misery» ja «The Long Walk» (lühilugudest meenub esimesena «Karniis»).

Koolitulistamisest rääkiv «Rage», mis andnud alates 1980. aastatest väidetavalt inspiratsiooni mitmetele sarnastele juhtumitele päriselus, on nüüdseks juba aastaid programmiliselt «out of print». Mis teeb sellest seni ainsa Kingi romaani, mille jaoks osutus ühiskondlik moraalne ja emotsionaalne valulävi liiga madalaks. Minule isiklikult on Õuduste Kuninga teostest seni emotsionaalselt kõige raskem lugeda olnud «Lemmikloomasurnuaid» (nõustun täielikult Raul Sulbi kunagise osutusega selle teose pealkirja eestikeelse tõlke kohatuse küsimuses).

Loovkirjumine AC/DC muusika saatel

Stephen King on üks väheseid kirjanikke, kes on juhatanud lugejaid alati meeleldi ja paljusõnaliselt oma loomingu köögipoolele, pakkudes ühtlasi selgitusi oma produktiivsuse põhjustele. Oma autobiograafias «Kirjutamisest» ütleb ta, et mittetöötamine on tema jaoks tõeline töö, ning lisab samas, et «raamatu esimesele mustandile – isegi pika raamatu mustandile – ei tohiks kuluda rohkem kui kolm kuud, ühe aastaaja pikkus».

Ta kirjutab hommikuti ja väidetavalt valju rokkmuusika saatel (kuuldavasti eelkõige AC/DC, Metallica, The Ramones ja Guns N’ Roses) ega lähe enne pärastlõunaste ja argiste tegevuste juurde, kui on paberile saanud vähemalt 2000 sõna. «Kui pean, võin kirjutada ka rahulikult, aga mulle meeldib kõige rohkem, kui see on värske ja peaaegu liiga kuum, et puudutada,» selgitab ta autobiograafias. Ning lisab ühes «Laskuri» arvukatest eessõnadest: «minu meetodiks on olnud alustada hoogsalt ning kirjutada nii kiiresti kui ma vähegi suudan, püüdes hoida oma loojutustamise tera pidevast kasutamisest võimalikult vaheda ning püüdes püsida sammukese eespool iga kirjaniku kõige salakavalamast ja ohtlikumast vaenlasest, milleks on kahtlus».

King on väljendanud raamatus «Kirjutamisest» seisukohta, et hea kirjandus saab alati alguse loost ja jõuab alles siis teemani; ning ühtlasi ei alga peaaegu kunagi teemast, et jõuda looni. Julgen pakkuda, et meie praegusaja kontseptuaalse kunsti ajastul on tegu suhteliselt originaalse ning igati järelemõtlemist (ja ilmselt ka järeleproovimist) vääriva mõtteavaldusega. Kingi enese looming (eelkõige nt «Carrie» ja «Misery») pakub sellele head praktilist illustratsiooni.

King ei koorma oma lugudes paberit ega lugejat ülemäära selgituste, targutuste ja väliste kirjeldustega, vaid liigub pigem mööda sündmusi ja dialoogi – sageli ka mööda tegelaste sisemonoloogi (mis võib, aga ei pruugi olla kergelt skisofreenilise iseloomuga). Tema tekstid on väga dünaamilised ja pildilised ning seega ülimalt filmilikud. Mistap pole ka ime, et tema teoste põhjal on tehtud (ja tehakse ilmselt ka edaspidi) peaaegu lugematul hulgal filme ja teleseriaale.

Nende hulgas on nii suuri kunstilisi õnnestumisi (eelkõige esimene «Carrie» (1976), «The Shining» (1980), «The Dead Zone» (1983), «The Shawshank Redemption» (1994), «The Green Mile» (1999), «Gerald’s Game» (2017) jt) kui ka mitmeid ebaõnnestumisi (hiljutistest oli minu meelest eriti silmatorkavalt ja meeldejäävalt halb «The Dark Tower» (2017)).

Minu suur lemmik «Maximum Overdrive» (1986, režissöör Stephen King ise!) paikneb tegelikult täpselt nende kahe mõttelise äärmuse vahepeal – selle teeb eriliselt nauditavaks tempokalt rokkiv heli- ja pildikeel (soundtrack ansamblilt

AC/DC), argiselt tuttavad, ent samas ülimalt värskelt ja õõvastavalt mõjuvad pahalased (suured rekad kogu oma monumentaalses ilus ja valus!) ning kergelt «keel põses» filmikeel, mis flirdib häbitult (ja Kingi kui kirjandusliku loomingu foonil vägagi harjumuspäratult) camp-esteetikaga.

Millega seoses on paslik mainida, et Kingi koduosariik Maine (tema teoste peaaegu alaline kõrvaltegelane!) ning suured mootorsõidukid said ta suhteliselt argisel (st mitte mingil moel üleloomulikul), ent siiski ülimalt õõvastaval ja traagilisel moel «kätte» 1999. aastal, kui üks rooli taga parasjagu oma kaassõitjast koeraga tegelev juht teepervel jalutavast kirjanikust kaubikuga üle sõitis, murdes tal seeläbi arvukalt luid ning aheldades ta pikaks ajaks haiglavoodisse.

Kingi elu ning tema loomingu kvaliteedi ja kvantiteedi üle võime tunda üksnes imestust, imetlust ja rõõmu. Raamatute kirjutamise kõrvalt on ta ühtlasi olnud innukas raamatulugeja ja pesapallifänn, pikaaegne pühendunud alkohoolik ja edukas noorte pesapallitreener ning teinud bändi ja filme (nii produtsendi, režissööri kui osatäitjana), omanud raadiojaama jne. Ja palju on loodetavasti veel ees, sest 75 pole tänapäeval veel mingi õige vanus!