ARVUSTUS ⟩ Sõprus on tugevam kui kaduvik

• Amelia Bullmore’i näitemäng võib meeldida, võib ka vähem meeldida.
• Kõik kolm osatäitjat ilmselgelt lustivad laval.
• «Di ja Viv ja Rose» on täisvereline naistekas.

Esimest vaatust vaadates tekkis korraks vallatu kiusatus Rakvere teatri uuslavastus ümber ristida. Hüüda pealkirjaks «Oi, tüdrukud!». Põhjus peitub selles, et Peeter Raudsepa lavastatud «Di ja Viv ja Rose» meenutab esiotsa kangesti Ray Cooney komöödiat «Oi, Johnny» selsamal laval (2021). Mitte sisuliselt, aga see-eest esteetiliselt, erksavärvilise lavakujunduse, kärmete temporütmide ja lühistseenide vilka montaaži tõttu.

Amelia Bullmore, «Di ja Viv ja Rose»

Tõlkinud Triin Tael. Lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Yana Khanikova, muusikaline kujundaja Malle Maltis Osades Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg, Elina Reinold

Esietendus 17. septembril Rakvere teatri suure saalis

Siin polegi midagi imestada, lavastaja on sama, nagu ka kunstnik Yana Khanikova, valguskujundaja Roomet Villau, liikumisjuht Helen Solovjev. Ent see paralleel hajub, kui järk-järgult imbuvad kolme eri kombel elujanuse tudengiplika sõprusesse valusamad tundetoonid. Teises vaatuses luitub tudengiplikade erksavärvilise muusikavideo stiilis elutants keskealiste naiste mustvalgeks, õigepoolest hallikaks, kõledas tuules laperdavaks elufilmiks.

Klišeemaiguline

Amelia Bullmore’i näitemäng võib meeldida, võib ka vähem meeldida. Tunnistan, et mind häirisid klišee maiguga süžeekäänakud, mis kiskusid vägisi publikuga manipuleerimise poole. Eks see ole maitseasi. Igatahes on «Di ja Viv ja Rose» nutikalt konstrueeritud kassatükk, et vaadates saaks nii naerda kui ka nutta. Tegu on täisverelise naistekaga. Kolm tegelannat on kirjutatud nõndamoodi, et saalis tekiks erinevaid samastumise või hoopis võõrastamise võimalusi; sõltuvalt elueast ka nostalgiapuhanguid või vastupidi.

Aga ennekõike pakub selline materjal mängulusti kolmele kaunimates aastates naisnäitlejale, kellel mõnus üheskoos möllata. Kaks osatäitjat on lemmikud koduteatrist, kolmas teretulnud külalisnäitleja, kelle osalus ergastab partnerlust. Ülle Lichtfeldti roll on lesbiline Di. Tema alustab lavaelu laheda kraadepoisisarmi ja sekka humoorikate kompleksidega. Ent Di elusaatus sõprade trios on sunnitud läbima niivõrd drastilisi ja dramaatilisi pöörded, et see tundub suisa ebaõiglane, miks mitte ka ebaloogiline. Nojah, inimelu ei olegi loogiline.

Läbi kumab seejuures mõistagi näitlejate elukogemus, mis loob naerusilmse ja heasoovliku kõrvalpilgu, kuid ei kammitse uljust.

Riskantsemaid momente trotsides jääb Lichtfeldti lavaelu usutavaks, mäng on laetud hoidvast huumorist ja kirglikust elujaatusest, sest Di süda on soe ja lööb nagu tarvis. Tiina Mälbergi Viv on sihikindel intellektuaal ja karjääridaam, kelle sinisukasiivsus võib mõnel viivul mõjuda trafaretselt. Siiski ei muutu osalahendus staatiliseks ega üheplaaniliseks. Elina Reinoldi elutahtest pulbitsev ja üdini heatahtlik, nakatava energiaga Rose tõmbab sündmustiku ja sõpruse kohemaid hoogsatel täistuuridel käima. Rose jääbki kirkaks ja temperamentseks päikesekiireks.

Lapseohtu lust

Kõik kolm osatäitjat ilmselgelt lustivad just lapseohtu tudengiplikade mängimist. Pole parata, noorus on lavastuse ilusaim aeg. Läbi kumab seejuures mõistagi näitlejate elukogemus, mis loob naerusilmse ja heasoovliku kõrvalpilgu, kuid ei kammitse uljust ega seiklusjanu rollidesse sukelduses. Tegelaste isikupära toonitavad vaimukad kostüümid. Sümpaatseim ongi läbiv südamlikkus ja sõbralik huumor, nii rollides kui ka lavastuses. Võib-olla ka seetõttu tundub tüdrukute täiskasvanuks saamine ebahuvitavam, kohati väsitavalt etteaimatav. Kummatigi on autoril varuks mõningaid üllatusi, näiteks naer läbi pisarate, kui Di ja Vivi duetis saab korsetikandmise teooriast praktika.

Mul tekkis etendust vaadates inspireeriv kujutelm, kuidas oleks, mis juhtuks ja muutuks, kui kolm rolli saaks trupis ümber jaotada. Jõudsin rõõmsale järeldusele, et Lichtfeldt, Mälberg ja Reinold on sedavõrd ampluaatud näitlejaisiksused, et igaüks võiks vabalt mängida kõiki kolme tegelast. Täna Di, homme Viv, ülehomme Rose! Ohoo, nii tekiks vastupandamatu hasart ära vaadata kõik võimalikud kombinatsioonid. Ehk teostub see ulakas unelm teatripidude eeskavades?!

Mu kirjatüki algusvõrdlus Cooney farsiga «Oi, Johnny» on sisu mõttes ikka täitsa kohatu. Johnny mässib end hoolega eluvalede võrku, kolm vaprat tüdrukut seevastu vaatavad eluga tõtt. Ja kui ise ei julge, ei jaksa, ei taha, siis tulevad sõbrad appi. Tõeline sõprus võib olla tugevam kui kaduvik. Lootusrikas sõnum.