Vahemere kriminaalsed lained

Andrea Camilleri 2001. aastal. Foto: Alberto Ramella SYNC/AGF/SIPA

Kas olete tüdinenud mornide põhjamaade pimedusest, masendusest ja spliinist? Tahate nautida päikest, sooja merd, rikkalikke eineid, veini ja maalilisi vaateid? Saab. Selleks pole vaja odavlennuga Itaaliasse põrutada, raamaturiiulist saab soodsamalt ja kiiremalt. Saate kõike, millest põhjamaades puudu jääb. Pluss kuhjaga masendust, spliini ja vägivalda. Selle nimi on vahemereline noir.

Eesti krimisõpradel on võimalik taas tutvuda rahvusvaheliselt kõige tuntuma Itaalias tegutseva detektiivi Salvo Montalbano ning saapamaa krimikirjanduse klassiku Andrea Camilleri põnevikega. Iseenesest pole selles, et eesti keeles ilmub korraga kaks pehmekaanelist krimkat, midagi märkimisväärset. Sedapuhku aga pisut ikka on.

Esmalt muidugi see, et Itaalia krimkasid tõlgitakse eesti keelde häbematult vähe, nii et võitlusvälja laienemine on igati värskendav. Teiseks äratati surnust üles aastate eest soiku jäänud sari. Ning kolmandaks, Camilleri on üks kolmest vaalast, millel seisab üha menukamaks muutuv krimikirjanduse alamžanr vahemereline noir.

Mis asi on nordic noir ja millega seda süüakse, teab ilmselt iga krimkasõber. Vahemereline noir on selle lõunamaine vend ja geograafiline vastand ning Eestis terminina vähetuntud. Samas täiesti tundmatu nähtus see siiski pole, sest selle ühe esindaja itaallase Antonio Manzini raamatutest aseprefekt Rocco Schiavone juhtumitest on eesti keelde jõudnud seni neli osa ehk suisa kolmandik sarjast. Nii et kes neid lugenud, on ka kõnealuse alamžanriga tuttav, isegi kui seda tõsiasja endale teadvustanud ei ole.

Kuidas erineb vahemereline noir põhjamaisest? Kui laias laastus võtta, siis põhimõtteliselt mitte eriti. Kõigepealt kargab pähe tõsiasi, et meri on teistsugune, ning deduktiivset meetodit kasutades järeldub sellest, et kliima on soojem, päikest rohkem ning lund, sompu ja sadu vähem. Tõsi küll, Põhja-Itaalia suusakuurordis pidevalt lumes ja lörtsis sumpavat Rocco Schiavonet tabaks viimast väidet kuuldes ilmselt järjekordne raevuhoog.

Aga tema on erand. Nii et kui esimene noir viib lugeja skandinaavialiku heaoluühiskonna malbe ja turvalisena näiva pealiskihi all pulbitsevatesse räpastesse hoovustesse, siis teine teeb sedasama, ainult et pealiskiht on lõunamaine klantspostkaart.