Parkway Drive väljakannatamatu õudusunenägu

Parkway Drive’i solist Winston McCall 2019. aastal Wacken Open Airil. FOTO: Torsten Gadegast / Imago Images / Future Image / Scanpix Foto: Torsten Gadegast/Imago Images/Future Image/Scanpix

Parkway Drive’i seitsmes album «Darker Still» tekitab minus teravalt vastakaid tundeid. Ühest küljest on see kõik ja enamgi, mida ma ühest Parkway Drive’i albumist oodata võiksin, ning mul ei saa sellest albumist küllalt – see on stiilipuhas ja jõuline, selle tukslev ja metronoomiline rütm ei vaibu kordagi ning nüansirikkus Winston McCalli hääles paneb mind suisa õhku ahmima. Samas tahab minus võrsuda elitist, «Horizonsile» ustav žanrifetišist, kes eitab ja väldib kõike, mille eest «Darker Still» seisab. Ent sellest tuleb lihtsalt üle olla, sest päeva või isegi aasta lõpuks on «Darker Still» suurepärane album. Siiralt.

Austraalia bänd, mille juured on sügaval nullindate esimese poole metalcore’i ja emo skeenes, on end «Darker Stilli» kaudu teinud kättesaadavaks laiemale publikule. Mõnel puhul võiks seda pidada negatiivseks nähtuseks, et žanritruu bänd kahe albumi vahel eksirännakule läheb, et siis karakteristlikust helist võõrdununa otsast alata, ent näib, et see ei kehti Parkway Drive’i puhul.

See on küll võrdlemisi sarnane suunamuutusega, mille teinegi metalcore’i juurtega ansambel Avenged Sevenfold pärast Jimmy (The Rev) Sullivani surma «Hail To The Kingiga» ette võttis: trummid on aeglasemad, vokaal piiripealselt selgem ja album tervikuna vähem raske igal võimalikul moel, ent see on nii palju parem. Sedavõrd palju tugevam.