:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
/nginx/o/2022/09/28/14863521t1hd1db.jpg)
Ma olen oma elus näinud kõiksugu muusikale. Olen näinud kohaliku muusikalimaastiku originaalteoseid, nagu «Risk» ja «Pipi Pikksukk», eesti keelde tõlgitud maailmamuusikale, nagu «Billy Elliot» ja «Ooperifantoom», ning olen näinud ka Broadway ja West Endi muusikalide filmiversioone. Ent mitte miski, ja ma ütlen seda siiralt, ei valmistanud mind ette selleks, missugune sõu on West Endi muusikali «Cats» produktsioon.
Mõtlesin teisipäeval Alexela kontserdimajas ettekandele tulnud «Catsile» terve etendusele järgnenud õhtu. Vaagisin lavastuse kõiki aspekte sellele järgnenud hommikul ja kui ma ei eksi, nägin neid kasse ka unes. Ent mul ei ole häbi tunnistada, et ma ei saa ka pärast kahte tundi pingsalt lava jälgimist päris täpselt aru, millest Andrew Lloyd Weberi «Cats» räägib. Aga ega ma enam eriti hooligi!