:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
/nginx/o/2022/09/28/14863521t1hd1db.jpg)
- Lihtsustatult räägib «Cats» loo ühel maagilisel ööl prügimäele kogunenud kassidest.
- Visuaalselt on «Cats» üliväga toretsev ja külluslik, ent selle võrra ka köitev.
- «Catsi» juures on kõike väga palju ja see kõik toimub korraga!
Ma olen oma elus näinud kõiksugu muusikale. Olen näinud kohaliku muusikalimaastiku originaalteoseid, nagu «Risk» ja «Pipi Pikksukk», eesti keelde tõlgitud maailmamuusikale, nagu «Billy Elliot» ja «Ooperifantoom», ning olen näinud ka Broadway ja West Endi muusikalide filmiversioone. Ent mitte miski, ja ma ütlen seda siiralt, ei valmistanud mind ette selleks, missugune sõu on West Endi muusikali «Cats» produktsioon.
Mõtlesin teisipäeval Alexela kontserdimajas ettekandele tulnud «Catsile» terve etendusele järgnenud õhtu. Vaagisin lavastuse kõiki aspekte sellele järgnenud hommikul ja kui ma ei eksi, nägin neid kasse ka unes. Ent mul ei ole häbi tunnistada, et ma ei saa ka pärast kahte tundi pingsalt lava jälgimist päris täpselt aru, millest Andrew Lloyd Weberi «Cats» räägib. Aga ega ma enam eriti hooligi!
Andrew Lloyd Webberi «Cats»
West Endi originaallavastus
Esietendus 1981. aastal New Londoni teatris, Eesti esietendus 27. septembril 2022 Alexela kontserdimajas
«Cats» põhineb T. S. Elioti teosel «Old Possum’s Book of Practical Cats» ning selle on muusikalises võtmes ellu äratanud ei keegi muu kui muusikalide kroonitud kuningas Andrew Lloyd Webber. Luulest sai muusikal juba 1981. aastal ning kahtlemata on see üks läbi aegade olulisim, suurim ja enimmängitud muusikal, mida on üle 40 aasta jooksul kogu maailmas (peamiselt New Yorgis ja Londonis muidugi) mängitud 20 000 korda. Miks ometigi?
Lihtsustatult räägib «Cats» loo ühel maagilisel ööl prügimäele kogunenud kassidest. Antropomorfsed kassid esitavad seejuures enese tutvustamiseks ekspressiivseid, akrobaatilisi ja kohati isegi sensuaalseid sõunumbreid, üks etteaste lennukam ja paindlikum kui teine. Kassid tutvustavad end ja siis läheb üks neist kiisude taevasse. Muidugi pärast seda, kui ettekandele on tulnud kogu emotsionaalne, pateetiline ja ülev, aga ka lustlik, krapsakas ja suureandeline kava.
«Cats» võiks muusikaliselt olla muusikal nagu iga teine: sealt puudub igasugune dialoog ning kõik on edasi antud muusikaliste etteastete kaudu, vokaalset võimekust demonstreeritakse paralleelselt keeruka koreograafia ja tantsiskleva liikumisega lava ühest servast teise.
Pillav pillerkaar
Kummalisel kombel on «Cats» aga kõike muud kui tavaline muusikal. Selles on kitši, mis nõrgub trafaretse ja mahlakana igast stseenist ja mõjub kohati nii küllastununa, et tahaks liiatise frivoolsuse sädelusena välja oksendada. Näitlejad ja tantsijad, riietatud triibulistesse liibukatesse ja karusnahast kraedesse, nagu oleks tegemist kaheksakümnendate aeroobikavideo järelpeoga, on vaid üks osa sellest. Kassidest inspireeritud meik, kriimud silmad ja maalitud vurrud, lõbus muusika ja peaaegu olematu süžee, mille asemel domineerivad lavastuses vaatemängulised tantsud ja elamusküllased laulud. Seda kõike on väga palju! Ja see kõik toimub korraga!
Kui ka muusika teinekord lavastuse vältel räsis või ehk isegi pisut mannetu näis (mis «Catsi» puhul on muidugi absoluutselt võimatu, sest milline osa sellest suurejoonelisest ja pillavast pillerkaarist saakski olla mannetu), oli lavastuse koreograafia endiselt suurejooneline. See on absoluutne visuaalne pidusöök, mis on kõikvõimalikul moel sedavõrd rammus ja rikkalik, et ka tagasihoidlikum muusikalinautleja võib end niivõrd lookas muusikalist pidulauda nähes lõhkemiseni täis mugida.
Tundsin end juba esimese vaatuse lõpuks nagu kuivatist läbi käinud siirupine kalts, millest on kõik välja väänatud.
Näiliselt ongi «Catsi» suurim probleem see, et sedajagu rikkalik sõu on lõpuks nii kuulajale kui ka vaatajale kurnav. Tundsin end juba esimese vaatuse lõpuks nagu kuivatist läbi käinud siirupine kalts, millest on kõik välja väänatud.
Teine probleem, mis mul esile kerkis, on, et kui sa just hea koha peal ei istu, nii et miski vaadet lavale ei piira, ning suurepäraselt inglise keelt ei valda, et igast laulureast ideaalilähedaselt aimu saada, on «Cats» üks lõputu Grizabella ja muusikalimaailma tähtteose «Memory» ootamine. Muusikal on küll täis laule, millest igaüks mõnevõrra erinev, sest on ka iga laulev kass üsna eripalgeline, kuid paratamatult on valdav osa etendusest pühendatud just muusikali tuntuimale laulule, mille eel ja järel kõik muu kahvatub.
/nginx/o/2022/09/28/14863522t1hc38d.jpg)
Imetabased kassid
Vaieldamatult ongi «Cats» ennekõike tantsulavastus ning valdavalt jääb muusikaline osa tagaplaanile, sest liikumine ja laulmine on seal omavahel nii tihedasti põimunud, et üks võtab teise ees paratamatult rohkem tähelepanu. Eriti ilmestab seda esimese vaatuse keskpaigas esitusele tulev «Mungojerrie and Rumpelteazeri» kokkumäng, mis on hooti nii akrobaatiline ja tempokas, et on lihtne unustada, et ka sõnadel on oma tähendus niigi teisejärgulise süžee edasiandmisel. Mitte et kaks pätist kassi või mustkunstnikust kiisu oma laulukesega mingit lugu jutustaks – ei, enamasti on need lihtsalt lõbusad lood.
Visuaalselt on «Cats» üliväga toretsev ja külluslik, ent selle võrra ka köitev, kui tantsijad mööda prügimäeks kujundatud lava väikeste nõtkete kasside moodi lippavad. Vapustavad inimkassid, kelle trikkide, saltode ja hüpete põhjal võiks oletada, et neilgi on rohkem kui üks elu siin maailmas jäänud, nõuavad seejuures nii palju tähelepanu, et omal moel särav lava (niipalju kui üks eristamatut prügi täis hiiglaslik prügikast saab üldse särada) pälvib tähelepanu teenimatult vähe.
Ma ei ole kindel, kas selliseks elamuseks ongi võimalik kuidagi emotsionaalselt valmistuda. Võib-olla ongi «Catsi» miljonitele teatrikülastajatele enne mind teinud sedavõrd köitvaks see, kuivõrd pöörane see on, kuivõrd ennastunustavalt metsik, pompoosne ja segane see on. Elamus on «Cats» aga kahtlemata.
/nginx/o/2022/09/28/14863523t1hf2db.jpg)