/nginx/o/2017/02/07/6320233t1hd9be.jpg)
/nginx/o/2022/09/28/14863525t1h4b1a.jpg)
- Suur teema usuküsimuse kõrval on looming, eneseteostus ja suhted.
- Unustatud ei ole ka transsoolisuse teemat.
- Peale religiooni on LGBT-kogukonnas terav teema ka põlvkondadevaheline konflikt.
Homme Tartus algav VI LGBT+ filmifestival Festheart keskendub seekord eneseotsingutele ja LGBT+ kultuuris väga pinevale teemale: religioon ja orientatsioon. Programmijuht Tiina Teras, kes on Festheartile filme valinud juba festivali algusest peale ehk kuus aastat, märgib, et tegelikult ei olnud tal eraldi eesmärki käsitleda religiooniteemat. «Eestlaste seas ei ole ju religioon ka kuigivõrd populaarne,» nendib ta.
Küll aga on riikides, mis on religioossemad kui Eestis, LGBT+ inimestele religioonteemad väga olulised, mistõttu sattuski programmi lausa kolm religiooni ja LGBT-teemat käsitlevat filmi. ««Kõik meie hirmud», kus tegevus toimub väikese Poola küla padukatoliiklikus kogukonnas, moslemitele keskenduv «El Houb – armastus» ja Jehoova tunnistajatest rääkiv «Sa võid elada igavesti»,» loetleb Teras. Tema sõnul tuleb religiooniteema puhul vaadata laiemat pilti ning mõista, et geiteemad ei ole ainsad, mis konservatiive marru ajavad. «Eks ole teisigi teemasid, mis neid ärritavad,» ütleb ta.
/nginx/o/2022/09/28/14863529t1hd98f.jpg)
Põlvkondadevahelised konfliktid
«Samas näiteks filmis «Kõik meie hirmud» on vanaema väga mõistev, aga teised ei saa aru,» räägib Teras filmist, kus kontseptuaalne kunstnik Daniel on katoliiklasest gei, keda tema kogukond tõsiselt ei võta ja kellega isa üldse rääkimast keeldub. Poola kunstniku Daniel Rycharski (kes muuseas tõi Poola külatänavatele tänavakunsti, kaasates oma aktsioonidesse ka kohalikku kogukonda) elul põhinev linateos on filmitud üles veidi indie’likus pildikeeles ning selles leidub väga nauditavaid kaadrikompositsioone külaeluromantikast.
/nginx/o/2022/09/28/14863527t1hd782.jpg)
Peale religiooni on LGBT-kogukonnas terav teema ka põlvkondadevaheline konflikt ning eriti tuliseks läheb siis, kui need kaks kokku saavad. Oma vanematega läheb seksuaalse orientatsiooni pärast tõsisesse konflikti ka filmi «El Houb – Armastus» peategelane Karim, kes pärast n-ö kapist välja tulekut end tegelikult sõna otseses mõttes vanematekodu kappi sulgeb. Linateoses on osaliselt kasutatud teemasid Karimi osatäitja Fahd Larhzaoui isiklikust kirevast era- ja teatrielust. Igal juhul on režissöör Shariff Nasr oma esimest täispikka mängufilmi vürtsitanud ühelt poolt tubli annuse musta huumoriga, näidates teisalt aga ka seda, kuidas araabia vaikimiskultuur («nendest asjadest meil lihtsalt ei räägita») lõhub inimesi ja perekondi.
«Aga mõte on ikkagi selles, et kõik religioonid peaksid ka muutuma tolerantsemaks ja õppima rohkem LGBT+ inimesi ak-
tsepteerima. Samas peab näiteks ka moslemist Karim aru saama oma vanematest ja nendevahelisest generatsioonide erinevusest, miks neil on raske teda mõista,» arutleb Teras.
Looming, eneseteostus, suhted
Teine suur teema usuküsimuse kõrval on looming, eneseteostus ja suhted, millest kõige ekspressiivsem näide on kahtlemata Festhearti programmis juba korduvalt figureerinud Prantsuse režissööri François Ozoni «Peter von Kant» – film, mis avas selleaastase Berlinale filmifestivali ja avab homme kell 18 Tartus ka Festhearti. See on kummardus Saksa kino klassikule Rainer Werner Fassbinderile; Ozon on ära vahetanud Fassbinderi kunagise teatriloo «Petra von Kanti kibedad pisarad» peategelaste soo.
Lisaks religioonile on ka põlvkondadevaheline konflikt LGBT-kogukonnas terav teema ning eriti tuliseks läheb siis, kui need kaks kokku saavad.
Taotluslikult on tegemist äärmiselt fassbinderliku looga (peategelane ekstsentriline lavastaja Peter von Kant, keda kehastab Denis Menochet, meenutab nii välimuselt kui olemuselt Fassbinderit), kus von Kant kasutab julmalt ära teda ümbritsevad inimesi eesotsas oma assistendi Karliga. Kogu linalugu on tugevalt laetud võimu ja seksuaalsuse veidrast vahekorrast, mis tekitab ühtaegu õrritava ja samas tülgastava tunde. Kuid film on kunstiliselt väga hästi tehtud ja kahtlemata väärt vaatamist. «Õnneks ei ole filmis ka midagi nii riivatut, mis konservatiivsema maitsega vaataja eemale peletaks,» märgib Teras, kes loodab, et Ozoni nimi meelitab festivalile ka n-ö inimesi tänavalt.
/nginx/o/2022/09/28/14863526t1h31b4.jpg)
Unustatud ei ole ka transsoolisuse teemat, mida käsitleb Hispaania mängufilm «Mu tühjus ja mina», kus peategelane, sündides meheks tunnistatud, aga end naisena identifitseeriv Raphaëlle üritab leida endale kaaslast internetikeskkondadest. Kuidas presenteerida ennast internetis nii, et see oleks teistele ligitõmbav ja samas ka enda suhtes aus? Tulemuseks on kerge tragikoomiline linalugu, kus peategelast kehastav Raphaëlle Pereze (jällegi on tegu looga, mis põhineb paljuski näitleja enda läbielamistel) juhtumised kohtinguturul panevad vaataja tõesti kaasa tundma ja elama.
Transsoolisuse ajaloost räägib Festhearti ainus dokfilm «Raamitud Agnes», kus Kanada režissöör Chase Joynt on teinud koostööd paljude transsooliste näitlejate, kunstnike ja teadlastega äratades ellu poole sajandi tagused lood transsoolistest.
Lisaks tegeleb Fest-
hearti kõrvalprogramm ka Eesti LGBT+ ajalooga. Tartus on plaanis tudengilinna LGBT+ ajalugu (alates küsimusest, kas Kristjan Jaak Peterson oli homoseksuaalne, kuni tänapäevani) tutvustav tuur Andreas Kalkuni ja Taavi Koppeli juhtimisel ning Rakveres toimub vestlusring LGBT+ inimeste organiseerumisest ja probleemidest 1990ndatel.
LGBT+ filmifestival Festheart
30.09–2.10 Tartus, 7.–9.10 Rakveres