Tegemist pole ühe toreda kunagise kirikuga, vaid keskaegse Eesti suurima pühakoja ning Tartu ühe kõige olulisema mälestisega. Samuti Lõuna-Eesti ühe vanima ehitisega, mida on ka silmaga näha – see laguneb vaikselt, ent pidevalt, nii nagu varemetele omane. Kuid hoonel on lisaks keskajale ka uuemaid väärtuslikke kihistusi, eelkõige ülikooli raamatukogu aeg (1803–1981).
Rõhutan seda seetõttu, et pärandit väärtustatakse pidevalt ümber – näiteks 1963. aastal oli plaan Krause-aegne raamatukogu välja lammutada ning asendada see kaheksakorruselise betoneeritud vahelagedega hoidlaga. Mõte hävitada kogu 19. sajandi raamatukogu kihistus oleks täna ennekuulmatu. Tollal seda aga mitte ainult ei plaanitud, vaid esimese korruse mahus ka teostati. Praegu väärtustame just selle sajanditepikkuse loo erinevaid kihte, mida siduda meie huvide ja võimalustega.