NÄDALA PLAAT ⟩ Pimeduse Vürsti õnnenumber 13

Ozzy Osbourne on tõenäosusteooria kiuste sügisel 2022 heas vormis nii stuudios kui kontserdilaval. FOTO: Kevork Djansezian Foto: KEVORK DJANSEZIAN

Ilmas kohe on mõned hääled, mida ei vaheta kellegagi ega millegagi ära ja mida pole ka mõtet imiteerima hakata. Üks neist kuulub legendaarsele Ozzy Osbourne’ile , kes kasutab seda 73-aastasena suurepäraselt nagu helisev-ähvardavat, surma trotsivat muusikainstrumenti oma 13. sooloalbumil, isiklike deemonitega madistaval plaadil «Patient Number 9». Tehniliselt ulatub tema vokaal kolme ja poole oktaavini, mis tähendab, et põhimõtteliselt suudab ta vabalt laulda bassi, baritoni ja tenorit.

Plaadil teeb kaasa trobikond kitarriste, kelle nimekiri kõlab nagu rock’n’roll’i kuulsate kitarristide halli kataloog, alates pisut ootamatutest kitarriässadest, nagu Jeff Beck ja Eric Clapton. Muidugi Zakk Wylde. Aga plaadil on kandev roll ka kunagisel Black Sabbathi kidramehel Tony Iommil, kellele see on esimene Ozzy sooloplaat, kus ta nõustus kaasa tegema. Ozzy rõhutab intervjuudes, et ega see ei ole muidugi uus Black Sabbath, ning eks siin ole tõepoolest moodsamate aegade ja stiilide mõjutusi, aga samas, jah, Black Sabbathist ei saa üle ega ümber. Iommi käristab kitarri ka albumi kahes ehk kõige huvitavamas palas, tumedalt peibutavas loos «No Escape From Now» ning vana kooli palas «Degradation Rules».

Ilmselgelt ei vii kuhugi vaidlus, kas Black Sabbathi omanimeline de­büütalbum aastast 1970 oli maa­ilma esimene heavy metal’i plaat või mitte. Igal juhul oli see žanri teerajaja ja esimene pääsuke või konteksti arvestades pigem esimene nahkhiir. Peaaegu olematu eelarve ja kahe päevaga, kokkuhoiu mõttes live’is salvestatud Black Sabbathi «Black Sabbath» pani paika palju sellest, milleta metal’it tänapäeval ette ei kujuta. Album on vananenud hästi ja väärikalt või õieti polegi oma mõju poolest üldse vananenud, pigem vastupidi.