R, 2.12.2022

AK ⟩ Ahto Külvet: mind huvitab muusika, mida Shazam ei tunne ja Spotify ei mängi!

Alvar Loog
, toimetaja
Ahto Külvet: mind huvitab muusika, mida Shazam ei tunne ja Spotify ei mängi!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ahto Külvet koos 1970. aastatel ühe Šveitsis toimunud messi tarbeks valmistatud kümnetolliste Melodija plaatidega, millel reklaamitakse Nõukogude autokeemia hüvesid.
Ahto Külvet koos 1970. aastatel ühe Šveitsis toimunud messi tarbeks valmistatud kümnetolliste Melodija plaatidega, millel reklaamitakse Nõukogude autokeemia hüvesid. Foto: Alvar Loog

Tartus juba aastaid Psühhoteegi-nimelist plaadipoodi pidav Ahto Külvet on kujunenud Eestis üheks vinüülplaadi renessansi peamiseks käilakujuks. Iseäranis huvitab teda vinüülimaailmas kõik, mis on eriline, haruldane ja tundmatu.

Ühtlasi teeb Külvet raadiosaateid, käib pidudel plaate mängimas, kirjutab aeg-ajalt vinüüliteemalisi artikleid ning korraldab Tartus rahvusvahelist vinüülifriikide konverentsi, mis toimus tänavu juba kaheksandat korda, sedapuhku nime all «Plaadipo(e)eetika».

Kui me temaga pikemaks jutuajamiseks mõlemale sobivat aega püüdsime leida, selgus, et seda oleks kõige parem teha neil ainsatel tundidel ööpäevast, mil inimesel ka tegelikult aega on. Meie vestlus algas Tartus tema Tähe tänava kauplus-salongis kolmveerand tundi peale südaööd.

Oleme siin ümbritsetud tuhandetest vinüülplaatidest, neid leidub nii vitriinidel, riiulites, kastides kui ka toanurkadesse ning laudadele ja toolidele laotud kuhjades. Millega te õigupoolest tegelete?

Minu tegevus tugineb kolmele vaalale. Esiteks Psühhoteek, mis on pood. Ma ei pea poodi selleks, et palju asju müüa ja sellega rikkaks saada. See on ikkagi -teek ehk koht, mis on ühtaegu varamu ning infopunkt. Teiseks Psühhodisko – ehk üritused, kus käin plaate mängimas. Ning kolmas on Psühhovisioon – ehk siis hea sõna levitamine: minu tehtud raadiosaated ning kirjutatud artiklid.

Kõik need kolm toidavad üksteist. Kui ma mängin pidudel ja raadios muusikat, siis annab see inimestele võimalusele seda avastada. Kui räägin plaatidest, siis oskavad inimesed neid otsima ja ostma tulla.

See on ühtaegu elustiil ja töö?

Jah, see on see, mida ma teen – millest elan ja hingan. Ja ega selle kõrvalt rohkem midagi teha jõuagi.

Kui kaugele teie ja vinüülplaatide ühine lugu ajas ulatub?

Vinüüle hakkasin kuulama üsna õrnas eas. Kui olin 14–15-aastane, oli mul Tallinnas Õismäel oma lapsepõlvekodus vanemate lahkel loal justkui väike stuudio-salong, kui sai koos sõpradega muusikat kuulatud ja veini joodud ning rõdul suitsu tehtud. Siis hakkas vaikselt maitse välja kujunema ning tekkima väike fonoteek.

Teadupärast teeb vinüül praegu kogu maailmas paljude eakate inimeste kirjeldamatuks hämmastuseks suurt tagasitulekut. Mullune aasta oli väidetavalt esimene peale ligemale kolme kümnendit, kui näiteks USAs müüdi vinüüle rohkem kui CDsid. Kas ka teie jaoks oli vinüülide kuulamisel selle ligemale 30 aasta jooksul mingi katkestus sees?

Jah, aga see polnud seotud mitte niivõrd vinüüli kui minu enese eluga. Olen väga palju kolinud. Ning vahepeal elasin pikalt Soomes ja ka Prantsusmaal. Siis oli perioode, kus mul kodus grammofoni üldse ei olnud.

Vinüül tuli minu ellu väga jõuliselt tagasi umbes kümmekond aastat tagasi ning sealtpeale on minu suhe temasse olnud ühtaegu kirglik ja professionaalne. Vahepeal olin mitu aastat pühendunud põhjasukelduja, kes käis pärlite leidmise lootuses regulaarselt kaltsukates ja antikvariaatides tuhnimas.

Mis viis omakorda selleni, et mingiks hetkeks oli mul kodus liiga palju plaate ja liiga vähe ruumi. Minu kaks väikest last pidid oma eluga hakkama saama korteris, mille elutoa põrandapinnast oli valdav osa kaetud vinüülihunnikutega.

Märksõnad
Tagasi üles