AK ⟩ Noored hinged tähendust otsimas

Janne Teller, «Mitte midagi». Foto: Raamat

Janne Telleri «Mitte midagi» on ometi üks raamat noortele, milles ei ole, vabandage väljendust, tüütuks muutuvat vinninäppimist. Pole ei heitlikke tundeid, (omasoo)iharust, meelemürke, vägivalda, pereprobleeme, «noortepärast» kõnepruuki ega ebaküpsuse ebaküpset edasiandmist. Ladusalt ja põnevalt kulgev lugu on võtnud vaatluse alla eksistentsiaalsed probleemid. Aga sellises soustis, et hoia alt!

Piiblist tuntud Koguja oli küllap noorena tavaline poiss, ehk eakaaslastest tarkuse poolest sammukese ees. Ta rajas kodasid, aedu ja linnu, omas vara ja võimu, koges vaimseid ja füüsilisi naudinguid ning nentis eluõhtul, et kõik see oli tühi töö ja vaimunärimine.

Pierre Anthon jõudis seitsmendas klassis sisimas samale tõdemusele kui Koguja. Mitte miski ei tähenda midagi, seega ei tasu midagi teha. Kõik algab selleks, et lõppeda. Suremine algab sünnihetkel. Olemas olla pole üldse vaeva väärt. Poiss pakib kolid kokku ja lahkub koolist. Edaspidi istub ta nagu mingi sambapühak ploomipuu otsas ja hõigub hullu prohvetina klassikaaslastele omi tõdesid.

Telleri raamatust ei selgu, kuidas laps sellistele mõtetele on tulnud. Jutustaja Agnes ei kirjelda teda raamatutargana, mainib vaid head füüsilist vormi ja tugevat kasvu. Kõikide teada elab poiss hipilikku eluviisi jätkavas kommuunis, mis siiski ei takista tema isa IT-alal edukalt ametit pidamast.

Võimalik, et hetkes elamine (sest pole ju mõtet kuhugi pürgida, kui niigi kõik õige pea lõpeb) ja olemine teadlikult osa mittemiskist on inspireeritud sealsest meelsusest. Nii või teisiti vastandub Pierre Anthon oma kaaslastele ja kogu keskklassilikule saavutusvajadusele. Tema mõtteviis on nii raamidest väljas, kui vähegi saab, ja sellega ärritab ta tervet seitsmendat klassi.

Poiss muudab naeruväärseks teiste unistused ja pürgimused, soovi kellekski saada, tühiseks esimesed armumised. Nad hakkavad märkama oma koduümbruse armetust. Võimalik, et ka oma koduse elu armetust. Ja see on valus. Kas ignoreerida klassivenda või panna teda oma sõnu tagasi võtma? Lugeja näeb, kuidas vastu astumine ebamugavale tõele(?) liidab väga erineva loomuse ning taustaga noori. Tekib kollektiiv, õigemini kamp, kes ei otsi nõu ja abi väljastpoolt, vaid on valmis iseenese tarkusest asjad paika panema.