AK ⟩ Mis saab purunenud illusioonidest?

Kai Aareleid pälvis romaani «Vaikne ookean» eest tänavu jaanuaris A. H. Tammsaare nimelise kirjandusauhinna. Foto: Dmitri Kotjuh

Sel esmaspäeval 50. sünni­päeva tähistanud Kai Aare­leid, keda laiem üldsus tundis pikka aega eelkõige viljaka ja võimeka tõlkijana, on nüüdseks kerkinud meie proosakirjanike koorekihi hulka. Viimase kümnendi jooksul on ta avaldanud kolm romaani, millest viimane, mullu ilmunud ­«Vaikne ­ookean», pälvis tänavu A. H. Tammsaare nimelise kirjandusauhinna. Teos näib olevat leidnud oma koha ka laiade lugejamasside südames ja lugemislaual, sest käesoleva nädala alguses (ehk ligemale üks kalendri­aasta pärast oma väljatulekut) oli see peaaegu kõigist Tallinna rahvaraamatukogudest ­välja laenutatud.

Elame turunduse kõrgajal, mil igal brändil – aga muuhulgas üha sagedamini ka loodetaval menufilmil ja -raamatul – peab olema oma slogan, mille funktsioon on ­tekitada potentsiaalsetes tarbijates huvi ning ideaalis ilmselt ka emotsionaalset sidet. «Vaikse ookeani» tagakaane ülaosast leiame kaks teose sisust välja tõstetud lauset: «On nii palju, mida me oma vanematest ei tea. On nii palju, mida nad ei tea, et me teame».

See tundub väga ­õnnestunud valik: ei anna teosest ­midagi üleliia ära ega lugejale ette, küll aga pakub samastumisvõimalust ning peibutab eeldatava põnevusega. Sest mille või kellega me siin ilmas üldse suhestume ja samastume, kui mitte oma esivanemate ning järeltulijatega?

Ilukirjanduslikel perekonna­lugudel on seljataga rikas ja väärikas ajalugu, millele mõeldes meenub meist paljudele ilmselt kõigepealt Lev Tolstoi «Anna Karenina» krestomaatiline avalause: «Kõik õnnelikud perekonnad on ­üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.» Nõustume siis ­sellega või mitte. (Mina näiteks eriti ei nõustu, aga see pole praegu oluline).

Igatahes on abieluõnne puudumine ning selle lõputud ­«isemoodi» variatsioonid olnud ilukirjandusliku ainese lõputu allikas. Ning sealt on seda suurte ämbritega ammutanud ka Kai Aareleid. Ent vastupidi ­enamikule oma kirjanikest kolleegidest ei huvita teda autorina mitte melodraama ning dramaatilised lõpplahendused (olgu need vastutulekuna žanri- või «kvaliteet»-­kirjanduse nõudmistele vastavalt kas õnnelikud või õnnetud), vaid pigem teatav hingeseisund, millele inimkeelset nimetust otsida püüdes ja eelduspäraselt mitte leides avas­tasin «Vaiksest ookeanist» mõistepaari «pettumusesegune igatsus» (lk 11).

Jah, see näib Aareleidi uue romaani keskse meeleolu kirjeldamiseks päris täpne määratlus! Siin on vastandlike jõudude destruktiivset dünaamikat: lootusetut lõksusolekut eilse ja homse vahelisel eikellegimaal, valulist osutust kergelt liisunud maitsega olevikule, mis kujutab teoses enesest patiseisu minevikust pärinevate pettumuste ning tulevikku suunatud igatsuste vahel.

Küll aga tahaksin omalt poolt lisada, et nimetatud igatsuses, nagu Aareleid seda esitab, on omajagu ­kulumust ja resignatsiooni, pöördumatult ükskõiksuse poole tüürivat tasast melanhooliat ja enesehaletsust. Ning ühtaegu ka kohandumist, leppimist ja andestamist, mis ei näi aga paraku viivat eriti kuhugi, ei edasi ega tagasi. Või mõne lugeja silmis ehk siiski? Igatahes kujutab «Vaikne ookean» romaanina enesest õnnestunud katset seda seisundit – pettumusesegust igatsust – mitte üksnes tabada ja kirjeldada, vaid ka poetiseerida.

Autorihääle kordumatu lüüriline intonatsioon

Oh, kuidas mulle meeldivad prosaistid, kes on nii oma tundelaadilt kui ka sõnakasutuselt ühtlasi poeedid (ja mitte pelgalt kirjanikeks maskeerunud publitsistid, ilukõnelejad, pisaralüpsjad, narratiiviteenrid, hobiajaloolased vms). Kai Aareleid on jutukirjanikuna minu silmis tähelepanuväärne poeet. Kusjuures tema autorihääle lüüriline intonatsioon näib proosas palju isikupärasem, stiilsem ja mõjusam kui luules (seni on ta avaldanud luulekogud «Naised teel» ning «Vihm ja vein», mõlemad 2015. aastal).