ARVUSTUS ⟩ VAT Teatri sõnastamatu lavastamise meistriklass

VAT Teatri «Võõras». Peategelane Mersault (Ago Soots) relvaga, mis on tapnud araablase. Foto: Siim Vahur

Tallinna Sakala tänava teatrimaja uksel meenutab NO99 hiilgust ainult toidukoht Nr99. Teatrimaja on ikka endine baaripukkide ja kollaste tualettidega, asudes kaitseministeeriumi kõrval ja keskpanga taga. Sinna on mugav tulla tõukeratta või taksoga. Baaris pole pikka järjekorda ja kohvikuproua on viisakas. Kavaleht avaneb telefonis tasuta, esilehel luider habetunud suitsetav mees, juuksed pikas hobusesabas.

Kui keegi veel aru ei saanud, mida senine targutus tähendab, siis see on kiitus VAT Teatri trupile Camus’ teksti valimise ja lavale toomise eest. See on algus sedasorti arvustusele, mis ei räägi mitte laval nähtust ja tehtust, vaid mõtteist ja tunnetest, mida lavastus tekitas. Nii nagu Camus peidab mõtteid tühiste detailide taha, nii tahaks ka muljeid peegeldav arvustaja aina heietada pisiasjadest ja -seikadest. Kui Meursault oleks jutustanud, kuidas ta enne inimese tapmist teatris käis, oleks ta kindlasti maininud ka toole, mis pikemate jalgadega külastaja jaoks liiga tihedasti koos. Ja seda, et saalis oli ebaharilikult palju noori inimesi. Vähemalt need kolm koolinoort, kes olid minu kõrval, ei olnud tulnud õpetaja sunnil.

Kui peaksin «Võõra» lavastust Eesti teatri lavastusrohkel püünel kuhugi asetama, oleks ta kohe noorsooteatri «Sineli» kõrval. Esiteks on mõlemad tunnustatud klassikalised kirjandustekstid, aga tegelikult tahaksin seda «Sineliga» võrrelda sel põhjusel, et «Võõras» oli meisterlikul tasemel visuaalne lavastus. See jahmatas heas mõttes. Laval ei olnud mitte midagi üleliigset, kõik oli täpne. Terviku moodustasid kunstniku lavale projitseeritud pildid, valgustus, dekoratsioonid ja näitlejate liikumine. «Võõrast» võib mängida ükskõik millises maailma punktis, sest lavastusest saab aru eesti keelt mõistmata. Nüüd autahvel: kunstnikud Pille Jänes ja Pille Kose, valguskunstnik Sander Põllu, lavastaja Margo Teder.