INTERVJUU ⟩ Tulevikutäht Henri Christofer Aavik: mind on alati rohkem paelunud pillid koos kui üks eraldi

Henri Christofer Aavik dirigeerimas «Kultuurisõbra tänuõhtul» Viimsi Artiumis. Foto: Tiit Mõtus

Noor tulevikutalent, dirigent Henri Christofer Aavik pälvis 1. oktoobril, muusikapäeval kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia oma konkursisaavutuste eest. 28. septembril sai teda näha ETV saates «Tuleviku maailmatähed» Euroopas õppivate noorte eesti muusikute orkestri eesotsas, mille ta ise kokku kutsus, koos teiste Eesti annetega. Tähelepanuväärne on veel ka, et oma erialal on tippu jõudnud nii tema kui ka ta vend – kultuurkapitali preemia pälvis ka viiuldajast vend Hans Christian.

Erinevalt vennast on Henri Christoferi Eestis näha ja kuulda olnud veel võrdlemisi vähe – ta on aastaid ära olnud õppimas: pikemat aega Saksamaal Weimari muusikakõrgkoolis, vahetusõpilasena Šveitsis Zürichi kunstide koolis ja nüüd Amsterdamis ja Haagis.

Saavutasite hiljuti kaks olulist konkursivõitu: esikoha Soomes Jorma Panula nimelisel konkursil ja II koha Svetlanovi-nimelisel konkursil Monacos. Mis tähendus konkurssidel teie jaoks on?

Konkursi puhul on minu jaoks kõige tähtsam eneseareng. See on selline eriolukord, kus tuleb kontsentreerida kõik hetke oskused, ja selletõttu viib see edasi jõulisemalt ja võib-olla kiiremini. Võistluse aspektile katsun seal mitte nii palju mõelda. Ja muidugi on konkursi suur väärtus kohtumised inimestega. Tekivad uued kontaktid ja näed, mida teised teevad.