Übermensch Paides: palju sõnu mitte millestki

Johannes Richard Sepping seisab üksi laval ja naerab. Ja siis ta püüab vaatajaid samuti naerma ajada. Ta leiutab naeru. Foto: Priit Jõesaar

Ma ei tea, kas seda saab lugeda hea lavastuse indikaatoriks, et kolmandal päeval pärast lavastuse nägemist toimus selginemine ning järsku tundus kõik «Übermenschiga» seotu minu jaoks naljakas ja geniaalne.

Seejuures suisa sedavõrd geniaalne, et mul on tahtmine tagasi Paidesse sõita, veel teinegi kord lavastust vaadata, aga sedakorda psühhootiliselt kaasa naerda kõigele, suuresti hoolimatult, mida Johannes Richard Sepping järgmisena ütleb. Et ma saaks täie tõsidusega hüüda: ma sain viimaks naljast aru!

Johannes Richard Sepping seisab üksi laval ja naerab. Ja siis ta püüab vaatajaid samuti naerma ajada. Friedrich Nietzsche on selle kohta öelnud, küll mitte «Übermenschis», et mees, kes naerab üksi, kannatab nii sügavalt, et on sunnitud naeru välja mõtlema. Ja seda Sepping laval teebki – leiutab naeru.