Kõige mornim ansambel Riias: The Cure'i suurimad hitid läbi aegade

Copy
Simon Gallup, Robert Smith, Boris Williams ja Laurence Tolhurst 1986. aastal.
Simon Gallup, Robert Smith, Boris Williams ja Laurence Tolhurst 1986. aastal. Foto: Rudi Keuntje/Imago images/Future Image/Scanpix

Juba sel neljapäeval, 6. oktoobril esineb Riias üks new-wave ja gooti roki pioneere, The Cure. The Cure, mis on aja jooksul võtnud omaks üha tumedama stiili, avaldas 1980. aastatel tugevat mõju Ühendkuningriikides tärganud gooti roki žanrile ja sellega ühtivale gooti subkultuurile.

The Cure loodi 1978. aastal Inglismaal. Üks 1970. aastate lõpu punk-skene kestvamaid bände The Cure on oma 40-aastase ajaloo jooksul läbi teinud mitmeidki žanri- ja stiilimuutusi:  The Cure on tumedate kitarririffide vahel avastanud ka süntesaatorirohket gooti rokki ning peavoolupoppi, mis on teinud neist erakordse nähtuse muusikas. Kuigi bändi moodustamisest alates on toimunud arvukaid koosseisumuutuseid, on selle Briti muusika suurkuju ainus konstant selle mõistatuslik frontman Robert Smith. 

Kultuuritoimetus annab ülevaate The Cure 40 aastasest karjäärist ning teeb seda läbi The Cure suurimate hittide.

The Cure ja Robert Smith Glastonbury Festivalil 2019. aastal.
The Cure ja Robert Smith Glastonbury Festivalil 2019. aastal. Foto: Martin Harris/Capital Pictures/Scanpix

«Boys Don't Cry»

Üks The Cure tuntumaid lugusid on pärit ansambli debüütalbumilt «Three Imagenary Boys» (kuigi lugu lisati albumile hiljem, kui albumit Ameerika turu jaoks täiustati. Ühendkuningriikides ilmus lugu vaid singlina), mis ilmus 1979. aastal. Bänd, aga eriti Robert Smith, ei olnud albumiga ja selle jaoks loodud muusikaga rahul ning albumit saatis ka üsna kesine edu, mis avas siiski The Cure jaoks muusikamaailma ukse piisaval määral, et nad jääksid silma Siouxsie and the Banshees'ile.

1987. aasta intervjuus tunnistas Smith, et pidas albumit juba selle ilmumise ajal väga pealiskaudseks ning on nõus kõigi kriitikutega, kes ütlesid, et album oli liialt kerge kuulamine. Aga kerge see on ja pidigi olema, on Smith hiljem ajakirjale NME tunnistanud:  «Arvestades minu vanust ja seda, et ma polnud peale kooliskäimise midagi teinud – päris elukogemust mul polnud, kõik oli raamatutest võetud –, oli see päris hea.»

«A Forest»

Koos 1980. aastatesse astumisega muutus The Cure helikeel: pungilik energia asendati gooti roki sünge melanhooliaga. Atmosfääriline singel «A Forest», mida teiste hulgas on kaverdanud ka Behemoth, Clan of Xymox ja Steven Wilson, on pärit ansambli 1980. aasta albumilt «Seventeen Seconds», mis oli Robert Smithi sõnul ansambli jaoks pöördpunkt, kus inimesed hakkasid nende muusikat kuulama ja nende potentsiaali uskuma. Ühtlasi on tegemist esimese The Cure looga, mis edetabelisse jõudis. 

Robert Smith on «A Foresti» kohta öelnud, et lugu on inspireeritud unenäost, mida ta lapsepõlves nägi, kus ta oli metsa eksinud ega leidnud väljapääsu, hiljem on Smith öelnud, et lugu räägib lihtsalt metsast. 

«The Hanging Garden»

1982. aastal ilmus The Cure kolmas album «Pornography». Robert Smithi sõnul oli tal albumi ilmumise aegu kaks võimalust: sooritada enesetapp või luua «Pornography». Ta valis teise võimaluse. Albumi ainsale singlile, «The Hanging Garden» on ette heidetud, et see kõlab liiati nagu The Cure debüütalbum, aga veelgi enam sarnaneb see ansambli Siouxsie and the Banshees loomingule. Ometigi sai singlist tol ajal The Cure teine kõige populaarsem edetabelisingel.

«The Hanging Gardeni» laulusõnu kasutati ka koomiksiraamatus «The Crow» ning laulu sooviti kasutada ka 1994. aasta koomiksil põhinevas filmis. Smithile väidetavalt meeldis film ja selle atmosfäär aga nii väga, et ta otsustas selle asemel kirjutada filmi jaoks täiesti uue loo.

«Close To Me»

1985. aastal ilmus juba «The Head on the Door», millest sai alguse bändi rahvusvaheline edulugu. Album ühendas oskuslikult omavahel The Cure muusika optimistlikumad ja pessimistlikumad aspektid, mille vahel bänd seni nihkunud oli. 

Albumi teise singli, «Close To Me» sõnad kõnelevad läheneva hukatuse tundest, mis Smithi läbi karjääri korduvalt vallanud on. «The Head On The Door» albumi pealkiri on pärit samuti «Close To Me» sõnadest ning lugu on salvestatud pärast keerukat ja kurnavat perioodi, mil Smith oli ka Siouxsie And The Banshees kitarrist.

«Just Like Heaven»

«Just Like Heaven» oli 1987. aastal ilmunud albumi «Kiss Me, Kiss Me, Kiss Me» kolmas singel ning Smithi sõnul oli see inspireeritud reisist tollase tüdruksõbra ja tulevase naise Mary Poolega. Smithi sõnul räägib lugu ülevoolavatest tunnetest ning romantilistest elamustest, mis on väärt 1000 tundi tööd. Hiljem on Smith «Just Like Heavenit» nimetanud parimaks popp-looks, mis The Cure kunagi kirjutanud on.

Lugu on teiste seas kaverdanud näiteks Dinosaur Jr, kelle versioon ka Robert Smithile endale väga meeldib, AFI ja The Lumineers. 

«Lullaby»

1989. aastal andis The Cure välja «Disintegrationi», mis jõudis Ühendkuningriigi plaadimüügiedetabelis kolmandale kohale, Ameerika Ühendriikides 12. kohale ning sisaldas suisa kolme The Cure suurimat hitti: «Lullaby», «Lovesong» ja «Pictures of You».

Sõnumi poolest on «Lullaby» üks kõige süngemaid laule, mis The Cure loonud on. On spekuleeritud, et laul võib kõneleda nii sõltuvusest, depressioonist kui ka seksuaalsest ahistamisest ning Smith ise on pakkunud laulu sisu kohta mitmeid selgitusi, teiste seas lapsepõlve luupainajad ning häirivad ja õnnetu lõpuga lood, mida Smithile lapseni alati jutustati, või väärkohtlemine. 

Lugu on kasutatud mitmete teleseriaalide ja filmide heliribas ning «The Lullaby» muusikavideo võitis 1990. aasta Brit Awardsil Briti aasta video tiitli.

«Lovesong»

Robert Smith kirjutas «Lovesongi» oma tulevasele pruudile, Mary Poole'ile 1988. aastal pulmakingiks. Laulu tuntakse peasjalikult selle iseloomuliku bassirifi ja korduva motiivi poolest laulusõnades. 

«Lovesong» saavutas märkimisväärse edu USA-s, kus see jõudis 1989. aasta oktoobris Billboardi edetabelis teisele kohale ning sai seega bändi ainsaks Billboard Hot 100 edetabeli esikümne looks. Vaatamata laulu tohutule edule on Smithil loo suhtes kahetised tunded: ta on lugu korduvalt nimetanud üheks nõrgimaks looks ning väljendanud pettumust, et tegemist on bändi populaarseima looga USAs, samas tunneb ta rahulolu, et tegemist on armastuslauluga, mis ühtib suurepäraselt ülejäänud «Disintegrationi» atmosfääri ja süngusega. 

«Pictures Of You»

Nagu paljude teistegi The Cure lugudega, on ka «Pictures of You'ga» seotud mitu erinevat lugu sellest, kuidas lugu sündis. Smith on öelnud, et lugu on kirjutatud pärast tulekahju, kus tema maja pea täielikult hävis, kuid tal õnnestus rusude vahelt leida foto oma naisest, viidates sellega nostalgiale; teine lugu on see, et kunagi viskas Smith minema kõik oma isiklikud fotod ja kodufilmid. 

2011. aastal valiti «Pictures of You» Rolling Stone «Kõigi aegade 500 parimat laulu» edetabelis 283. kohale.

«Friday I'm In Love»

Paar aastat hiljem pälvis The Cure Brit Awardsil veel paar auhinda, teiste hulgas parima Briti grupi tiitli ning bänd nomineeriti parima alternatiivmuusika albumi kategoorias albumiga «Wish» (1992), mis sisaldas veel kahte The Cure'i tuntuimat lugu, «High» ja «Friday I'm in Love». 

Bändi üheksanda stuudioalbumi teine singel sai üheks bändi edukaimaks lauluks ka kommertsedetabelite. Ühtlasi on «Friday I'm In Love» puhul tegemist The Cure optimistlikuima looga. Smith ise on laulu nimetanud «lolliks popplooks», mis on «suurepäraselt absurdne».

Tagasi üles