INTERVJUU ⟩ Sõpruse Puiestee – bänd, mis usub headusesse

Sõpruse Puiestee bändimehed pole enam päris kahekümneaastased, nad ei saa garaažis kokku, et seal kuus tundi istuda ja vaadata, mis välja tuleb. Fotol Allan Vainola, Tõnis Veelmaa, Kaupo Kaldmäe, Andrus Uutsalu, Heigo Kumm. Puuduvad Merili Varik, Mait Vaik ja Mart Süda. Foto: Eero Vabamägi

Mida öelda ansambli kohta, kelle kohta justkui polegi midagi uut öelda? Ansambel Sõpruse Puiestee on just selline. Tutvustust nad ilmselt ei vaja, sest nende kuulsamaid lugusid teab pea iga eestlane, ehk tunneb isegi une pealt ära lood «1905» ja «Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head» või ümiseb endamisi tänaval kahte meest kõrvuti jalutamas nähes lugu «Kaks meest».

Tänavu tähistab Sõpruse Puiestee juba 20. sünnipäeva. Sellele tähtpäevale pühendatud kontserdituuri eel istusid minuga maha Allan Vainola ja Mait Vaik, et rääkida Sõpruse Puiestee minevikust ja olevikust ning ka sellest, kuidas on neil õnnestunud luua sedavõrd erinäolisi, ent seejuures selgelt enda nägu albumeid, millel sagedasti on ka prohvetlik sõnum.

Kas see kakskümmend aastat on teile bändiga armuline olnud?

Mait Vaik: Selles mõttes on meil küll hästi läinud, et meil on kogu aeg olnud kontserte ja esinemisi. Me oleme koos püsinud.

Allan Vainola: Ma arvan sama. Juba see, et oleme saanud tegutseda, anda plaate välja, mis toovad isegi midagi sisse, on tõeline õnn. On muidugi olnud tõuse ja mõõnasid, aga üldiselt võib öelda, et elu on selles osas armuline olnud. Oluline on see, et oleme saanud selle kahekümne aasta jooksul areneda ja teha neid asju, mida oleme tahtnud, mida me peame heaks ja kvaliteetseks ja mis meile südamelähedased on.

Vaik: On ju bände, kes on tegutsenud 20 aastat, aga ei ole näiteks ühtegi plaati välja andnud, meie oleme suisa kaheksa albumit välja andnud.

Kas selle kahekümne aasta jooksul on väga palju muutunud või pigem on asjad samana püsinud?

Vainola: Esimese hooga ütleks, et vägagi on muutunud. Näiteks kvaliteet, mis bändil nüüd on. Meil on parem mängutase ja suurem stuudiokogemus ning oleme teinud heli ja stiiliga palju tööd. Samas kui kuulame kõige esimest plaati («Mustale merele» – T. P.) ja võrdleme seda mõne hilisemaga, siis esimesel plaadil on selline eriline... värskus ja teistlaadi energia, mida võib-olla teisel ja kolmandal plaadil enam ei leia.

See ongi kahe otsaga asi, et iga algus jätab oma jälje, aga me oleme järjest edasi liikunud. Viimasel ajal oleme muutunud tehnilisemaks ja tuuninud seda bändi nii, et kõlaks paremini nii kontserdil kui ka stuudios, et bänd oleks selline, nagu meile meeldib.

Vaik: Oleme kahekümne aasta jooksul üksteist paremini tundma õppinud ja saame üksteisest paremini aru. Me mõistame seda ruumi, kus parajasti oleme ja kuhu liikuda tahame. Oleme selles mõttes kokku kasvanud.

Vainola: Oleme selle nooruse power’i lõpuks kompenseerinud kogemusega, mida saab omandada ainult vanusega.

Vaik: Ristikivi ütles, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem mõtlen vormile.

Vainola: Väga hästi öeldud!