KINDEL LAKS ⟩ Rifid, mis kammivad soengu sassi

Worst Doubt laval. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Kultuurisoovitusi jagab kultuuritoimetaja Alvar Loog. 

Suvised muusikafestivalid on kohad, kus kohtuda vanade lemmikutega ning korjata üles uusi. Külastasin tänavu suvel kuut suurt metal-simmanit ning nüüd, sügaval sügises, neile heldinult (ehkki mõistagi mitte küllastunult) tagasi vaadates ja tehes inventuuri uute bändide hulgas, mis sel perioodil esimest korda minu kuuldekaugusesse ja playlist’i jõudsid ning kangekaelselt ka jäid, tõuseb sealt mõneti üllatuslikult esile punt uue laine ansambleid, kes mängivad vana kooli hardcore’i – vana head stiili, mis elab sarnaselt vana hea thrash metal’iga (ning ilmselt natuke ka selle kiiluvees) hetkel rahvusvaheliselt läbi suurt renessanssi.

Kõigepealt muidugi Worst Doubt (pildil) – mullu oma esikalbumi «Extinction» avaldanud Pariisi kvartett, kes ei tee midagi ülemäära originaalset, aga teeb seda hästi. Viimasel paaril kümnendil on hardcore’is olnud liiga palju ilulemist; seda on sageli ja tugevalt segatud (loe: lahjendatud) nu metal’i ning metalcore’iga. Worst Doubt seevastu viljeleb asja vanas 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse vaimus, lisades saundile ajastuväärilisel moel natuke musklit. Kuni selleni, et kohati kaldub see mõnusalt ja maitsekalt sludge’i poole.