Kas sa tunned sisimas, et sinuga on midagi valesti? Kas tunned tihti sisemist tühjust? Kas tunned pere ja sõprade keskel olles, et sa ei kuulu nende hulka? Kas tunned, et miski hoiab sind tagasi ega lase hetkes olla? Kas tunned, et ei ole oma potentsiaali elus realiseerinud? Need on mõned küsimused, millele jaatavalt vastates võib põhjuseid otsida me lapseea emotsionaalses hüljatuses.
AK ⟩ Kuidas tulla täiskasvanuna toime lapseea emotsionaalse hüljatusega?
See on midagi, mis mõjutab meid, mida me isegi ei pruugi mäletada, ning tihtilugu on see teadvustamata – emotsionaalne hüljatus on kui nähtamatu jõud, mis tihtilugu jääbki väliselt varjatuks. Sest väliselt võisid asjad normaalsena paista. Füüsiliselt võidi meie eest hoolitseda, meil võis olemas olla kõik materiaalne: toit, riided, kodu, võimalused hariduseks, karjääriks. Tihtilugu kasvavad emotsionaalselt hüljatud lastest ka väliselt edukad inimesed. Kes ometi jõuavad ühel hetkel selle küsimuseni: mis mul viga on?
Selle tühjusetunde taga aga ongi küsimus, kas meile jagus piisavalt teadliku lapsevanema emotsionaalset tuge. Kui paljudel meist on üldse taolise, ideaalse pere kogemust?
Jonice Webbi ja Christine Musello teos «Üksindusse jäetud» ei räägi mitte niivõrd asjadest, mis me lapsepõlves toimusid, kuivõrd sellest, mida EI TOIMUNUD – igapäevasest ja inimesele omasest, mis pesitseb tegemata jätmistes, pigem ruumist, mis on inimeste vahel, mitte niivõrd pildist endast.
Enne kui raamatut lugedes hakata süüdistama oma vanemaid või iseennast lapsevanemana, on oluline mõista, et ka kõige tublimad vanemad teevad vahel vigu, kas oskamatusest, teadmatusest või… iseenda emotsionaalse hüljatuse tagajärjel. Me kipume kordama mustreid, kahjuks.