Abir Mukherjee ajalooline krimiromaan «Tõusik» on põnevust täis lugemisseiklus, mis viib krimisõbra 1919. aasta Calcuttasse, Briti India südamesse. Kui ma ei oleks uudishimust šoti-bengali autorit Abir Mukherjeed (snd 1974) enne lugema asumist guugeldanud, siis oleksin esimese hooga ekslikult arvanud, et olen kätte võtnud järjekordse unustusehõlma vajunud briti krimiklassikasse kuuluva teose.
AK ⟩ Kaunitarid, politseinikud ja poliitvang Briti India südames
Romaani «Tõusik» pea- ja minategelane on kapten Sam Wyndham, endine Scotland Yardi detektiiv, kes on näinud lähedalt Esimese maailmasõja koledusi, kaotanud oma verivärske abikaasa Hispaania gripile (1918–1920) ning seejärel võtnud vastu oma endise ülemuse pakkumise asuda tööle Calcuttas. Tema lähimaks kaastöölisteks saab kohalikku päritolu, Inglismaal hea hariduse saanud ning «pigem poeeti kui politseinikku» meenutav seersant Surendranath «Surrender-not» Banerjee.
Wyndhami esimene juhtum ei ole just kergete killast, pimedal agulitänaval on tapetud šoti päritolu kõrge Briti ametnik. On neid kes teavad, kuid ei räägi; on neid, kelle saladused ei tohi välja tulla; on neid, kes juhivad kohalikke olusid veel mittetundva Wyndhami valedele jälgedele. Mängu tulevad ilusad naised, filosofeeriv poliitvang, sõjaväepolitsei ja terroristid.
Nii päeval kui öösel kurjami jälgi ajava Windhami puhul tekkis mul korduvalt küsimus: millal ometi see mees küll magab? Minategelasest kaptenil on omad saladused: elu enne Calcuttat on jätnud oma jälje ning unustamiseks ja uinumiseks vajab ta oopiumi, mille kättesaamiseks tuleb külastada hämaraid urkaid kahtlastes linnajagudes, vaadates kogu aeg üle õla. «Aga oopium oli mu teenija, mitte käskijanna, ja parem asjad sedapidi hoidagi. Ta võib olla reetlik ja oli hädavajalik temast lugu pidada, või muidu saab ta trumbid enda kätte» (lk 167).