AK ⟩ Empaatia poolt ja vastu

Elizabeth Jane Howard, «Valguse aastad. Cazalet’ kroonika I». Foto: Raamat

Raske on leida kaasahaaravat tasakaalu 8000-osalise seebiooperi «Vaprad ja ilusad» ja Marcel Prousti seitsmeköitelise süvateose vahel, milles mälu hakkab tööle Madeleine’i küpsiste peale ja jääbki ajas ekslema. Mõlemas äärmuses on köitvust, esimene keskendub inimsuhetele ja teine sisekaemusele. Elizabeth Jane Howard (1923–2014) sünteesib need raamatus «Valguse aastad» (1990) mõjusaks tervikuks, kui näitab jõuka Cazalet’ perekonna elukäiku paljude tegelaskujude – laste, naiste, teenijate, autojuhi, perepea jt – perspektiivist.

1950. aastal kirjanikukarjääri alustanud Howard sai pea 70-aastaselt tänu Cazalet’de peresaagale ingliskeelses maailmas ülikuulsaks, saaga osi müüdi kokku miljoneid ja nende põhjal on vändatud BBC seriaal.

Ann Alari suurepärases tõlkes üle-eelmisel aastal ilmunud «Valguse aastad» on aga Eestis veel vähe tuntud pärl. Tegu on viieköitelise Cazalet’ kroonika esimese osaga, mis kajastab kolme Cazalet’ venna, nende perede, õe, vanemate ja kodakondsete argielu Inglismaal kahel sõjaeelsel aastal. Saaga jätkub järgmistes osades 1950ndateni.

Howard vormis Cazalet’d oma suguvõsa järgi, näiteks oli temagi isa puiduärimees nagu Cazalet’de perepea ja ema Djagilevi balletitrupis nagu keskmise venna Edwardi abikaasa. Howard kujutab 1937. ja 1938. aastat ligihiilivast sõjahirmust hoolimata kohati hõllanduslikult imelisena, nagu seda tegi Evelyn Waugh’ romaan «Tagasi Bridesheadi» selle ajani, kui sõda tuli peale ja idüll lõppes.

Erinevalt Waugh’st on Howardi põhitähelepanu suunatud naistele, kes elavad küll suure pere keskel, aga on paljudes asjades, millest ei sobi rääkida, tema arvates täiesti üksi. Nii üksi, et see jahmatab. Karjäärist loobumise järel tekkiv sisemine tühjus on su enda probleem. Soovimatust rasedusest ei saa rääkida ei mehele ega õele, sest naise eesmärk on ju lapsi kasvatada. Keha olemasolu on vanema põlvkonna naistele tabuteema.