/nginx/o/2022/10/12/14893728t1h34e2.jpg)
Reedel, 14. oktoobril annab Saku suurhalli blackbox'is üle 7 aasta kontserdi Inglise rokkbänd Placebo. Kontsert toimub 2022. aasta alguses ilmunud albumi «Never Let Me Go» tuuri raames. «Never Let Me Go» on nende kaheksas täispikk album ning esimene album pärast paariaastast pausi muusikast, mil bändist sai taas duo.
1994. aastal Inglismaal loodud ebatraditsiooniline britpop'i ja gootikat segav ansambel tegi muusikamaastikul läbimurde 1997. aastal singliga «Nancy Boy». Lugu sai kohe populaarseks. Tüüpilisest üheksakümnendate briti muusikaskeenest tõusis Placebo esile just oma androgüünsema väljanägemise ja depressiivse muusika ning seksuaalsusest, vaimsest tervisest ning narkootikumidest kõneleva lüürika poolest, millele nad on tänini truuks jäänud.
Placebo on välja andnud kaheksa stuudioalbumit ja müünud maailmas umbes 11 miljonit plaati. Kuigi Placebo on karjääri jooksul andnud välja rohkesti hitte, annab Postimehe kultuuritoimetus ülevaate Placebo parimatest lugudest, mis väärivad kontserdi eel veel korra üle kuulamist.
1996. aastal ilmus Placebo debüütalbum pealkirjaga «Placebo», millelt kokku ilmus 5 singlit, neist suurimad «36 Degrees», «Nancy Boy» ja «Teenage Angst». Kui album ise sai valdavalt positiivse tagasiside osaliseks, siis albumi kaanepildiga on pisut teised lood. Sarnaselt Nirvana «Nevermind» albumikaanel kujutatud imikuga on ka Placebo omanimelise albumi kaanel kujutatud poiss ähvardanud ansamblit korduvalt kohtuga, sest väidetavalt rikkus bänd tema elu.
Ent Placebo esimeselt, omanimeliselt albumilt pärit singel «36 Degrees» annab mõnes mõttes fooni Placebo ülejäänud loomingule, mis on täis ambivalentseid laulusõnu ning on läbi imbunud seksuaalsusest, depressiivsusest ja narkootikumidest. Mitmetähenduslik «36 Degrees» võib olla seotud nii seksuaalsete eelistuste kui ka surmaga ning mõned on kaks teemat omavahel kokku viinud, nii et laulu sisuks võib olla hoopis kaotatud elutahe pärast lahkuminekut.
Placebo karjäärist rääkides ei saa teisiti, kui tuleb alustada nende läbimurdesinglist «Nancy Boy». Lugu on välja antud neljanda singlina nende debüütplaadilt ning sel oli edetabelites tohutu edu – tegemist on Placebo kõigi aegade kõrgeima positsiooniga Ühendriikide singliedetabelis, kus see jõudis 4. kohale. Brian Molko on hiljem öelnud, et «Nancy Boy» puhul on tegemist looga, mis andis nende identiteedile selge näo.
«Nancy Boy» sõnad kõnelevad seksist ja biseksuaalsusest ning mõnevõrra ka narkootikumidest. 1997. aastal Melody Makerile antud intervjuus ütles Molko, et laulu eesmärk oli «heliliselt tabada uimastitest põhjustatud seksuaalset kiirustamist» ning seada kahtluse alla süüdistused selle kohta, et inimesed identifitseerivad homoseksuaalidena, sest see on moodne.
«Pure Morning» on esimene singel Placebo 1998. aastal ilmunud teiselt albumilt «Without You I'm Nothing», mis keskendus pehmema kõla loomisele. Bänd on hiljem tunnistanud, et oli albumit kirjutades suuresti inspireeritud ansamblist Sonic Youth ning album on ka mõnevõrra isiklikum, sest ei keskendu enam nii palju ambivalentsele ja mitmetähenduslikule lüürikale, vaid Molko isiklikule elule ja minevikule.
«Pure Morning» oli Placebo esimene singel, millega püüti jõuda USA muusikaturule, sest nende lugu oli seni kaubanduslikult kõige kättesaadavam: sel oli kergesti meeldejäävad sõnad ja lihtne bassiriff. Molko on hiljem öelnud, et «Pure Morning» on pigem «piinlik» ning ühtlasi on see põhjus, miks «Pure Morning» harva kontsertidel kõlab.
«Pure Morning» kõneleb hommikusest päikesetõustust ning kellaajast, mil kõik teised valmistuvad tööle minema, ent sa tunned end muust maailmast uskumatult eraldatuna.
«Every You Every Me» on kolmas singel Placebo teiselt stuudioalbumilt. Loo edetabeliedu oli küll minimaalne, ent film «Cruel Intentions» tõi sellele laiema populaarsuse. Ühtlasi on tegemist Placebo enim mängitud live-looga, mis on olnud enamikus nende setlist'ides aastatel 1997 kuni 2016.
Laulu kohta on Brian Molko öelnud, et ta pole päris kindel, kellest ta selle laulu kirjutas, kuid tõenäoliselt räägib see kõigist, kes on ühel või teisel hetkel tundnud pahameelt temaga magamise pärast.
Neljas singel bändi teiselt albumilt «Without You I’m Nothing» on pigem kuulus David Bowie kaasamise tõttu kui edetabeliedu poolest. Bändi sõprus legendiga sai alguse juba 1995. aastal, kui Bowie kuulis nende demo ja kutsus nad endaga tuurile, hiljem mängisid nad juba Madison Square Gardenis Bowie 50. sünnipäeva-kontserdil.
Ka «Without You I'm Nothing» loosse jõudis Bowie suuresti omaalgatuslikult, kui Bowie pärast albumi kuulmist bändile helistas ja ütles, et ta soovib albumil kaasa teha. Nõnda sündis Brian Molko ja David Bowie duett. Pärast Bowie surma 2016. aastal avaldas bänd ka seninägemata kaadrid loo salvestusprotsessist.
Placebo kolmandalt albumilt «Black Market Music» pärit lugu «Special K» on oma nime saanud ketamiini tänavanime järgi ja lugu uurib seoseid «uimastite ja armastuse vahel».
Albumi tegemisest on Molko 2008. aastal rääkinud ajakirjale Kerrang!. Molko meenutas intervjuus, et neil oli pärast teist albumit tekkinud teatav bravuurikus, sest nad olid just lõpetanud ülieduka tuuri ning nad tundsid end tõeliselt võimsana. «Me võtsime ka väga palju ravimeid ja hakkasime narkootikumidega rohkem eksperimenteerima. Ilmselt seetõttu kulus albumi tegemiseks ka üheksa kuud,» lisas ta.
Osalt on nii album kui ka lugu inspireeritud muusikakultuurist, kus Placebo pidi oma koha leidma. Molko sõnul vihkasid nad tollaste bändide misogüüniat, homofoobiat ja kommertslikust ning eesmärk oli see albumil «enda kasuks tööle panna, see enda omaks teha».
Placebo neljas album «Sleeping With Ghosts» on taaskord inspireeritud ansamblist Sonic Youth ning albumil on ka mõned lüürilised viited bändile. 2003. aastal ilmunud albumil on mitu lugu, mis räägivad suhetest, näiteks «The Bitter End», võimuvõitlusest suhetes, nagu «Special Needs», või ideest, et mõned on mõeldud igavesteks hingesugulasteks, nagu albumi nimilugu «Sleeping With Ghosts».
«The Bitter End», mis oli albumi esimene singel ning see põhineb George Orwelli romaanil «1984». Laulus on romaanile ka mitmeid viiteid, üks silmapaistvamaid viide 2. maile. «The Bitter End», mis on Molko sõnul üsna tavaline rokklugu ja kirjutati vaid kahe päevaga, räägib loo kahest inimesest, kes üritavad suhte lõpetada moel, et mõlemad võimalikult väheste hingehaavadega lahkuks.
«The Bitter End» on «Every You Every Me» järel enim mängitud lugu kontsertidel ning ühtlasi viimane kord, kui bänd Ühendkuningriigi singliedetabelis nii kõrgele kohale tõusis.
Pärast neljandat stuudioalbumit andis Placebo välja kaver-albumi. Albumilt leiab kavereid, mis ilmusid ka eelnevate albumite B-pooltel või mille Placebo oli salvestanud filmide jaoks, ning teiste seas kõlavad albumil versioonid The Smithsi loost «Bigmouth Strikes Again», Pixies'i loost «Where Is My Mind?», Depeche Mode loost «I Feel You» ning isegi Boney M'i lugu «Daddy Cool», ent ükski neist kaveritest ei saavutanud sarnast edu, kui kaver Kate Bushi loost «Running Up That Hill».
2005. aastal ilmus Placebo viies stuudioalbum «Meds» ning räägib peaasjalikult sõltuvusest, olgu selleks siis alkoholi-, heroiini-, või isegi seksisõltuvus. Album oli planeeritud senisest elektroonilisema kõlaga, ent produtsendi soovitusel pöörduti tagasi juurte juurde ning tehti võrdlemisi traditsiooniline rock-album.
«Song To Say Goodbye» on üles ehitatud klaveripartiile, mis kordub kogu loo vältel ning laul räägib heroiinisõltuvust ja selle mõjust suhetele. Kuigi Placebol on sünge sõnumiga laule rohkem kui küll, on «Song To Say Goodbye» ühes muusikavideoga üks depressiivsemaid.
2021. aastal salvestas loost kaveri Austraalia post-black metal bänd Harakiri For The Sky.
Viienda stuudioalbumi nimilugu «Meds» on veel üks duett, kus sedakorda lööb kaasa Alison Mosshart ansamblist The Kills. Molko on hiljem öelnud, et kirjutas laulu mõttega kaasata naishääl, kuid laulu esialgne versioon erines oluliselt salvestatud versioonist just seetõttu, et naishääl kaasatud sai.
Lugu räägib enese kaotamisest ja mitte-äratundmisest. «Tunned, et oled eksinud, meeleheitel, ja sa ei tea enam, mida tegelikult tunned,» on Molko öelnud.
«Meds» oli esimene kord, kui Placebo plaat algab akustilise sissejuhatusega.
Üks Placebo vähemräägitud albumitest on nende kuues stuudioalbum «Battle For The Sun», mis on mõjutusi saanud sellistelt artistidelt nagu PJ Harvey ja My Bloody Valentine. Brian Molko sõnul on tegemist kontseptsioonialbumiga, millel on kindel sõnum elu valimisest, elamisest, pimedusest valgusesse astumisest ning see teeb «Battle For The Sun'ist» temaatiliselt ühe Placebo helgeima albumi.
Molko on lugu kirjeldanud kui tantsupõrandahümni, mis valmis tuuribussis. «See on laul, mis on sündinud igavusest ja vajadusest teha midagi loomingulist, ning see on laul, mis on täis omamoodi eluhimu. See on iha ja see on pidulik,» sõnas ta.
Placebo viimane album enne pikemat pausi oli 2012. aastal ilmunud «Loud Like Love», mis sarnaselt «Battle For The Sun» albumiga jätkas pisut positiivsemal noodil. Albumi peateema on armastus selle kõigis erinevates vormides: romantika, õnn ja ka südamevalu.
Laul «Too Many Friends» räägib sellest, kuidas internet on muutnud suhtedünaamikaid, nii et sõpradega on palju lihtsam olla lähedane internetis kui päriselus. Suuresti räägib lugu aga üksindustundest ja ootamisest, et keegi ometigi ühendust võtaks, sest sul võib olla palju sõpru, aga kui keegi neist sinust päriselt ei hooli, siis mis on selle kõige mõte.
Laulule tehti kaks muusikavideot, millest esimeses lööb muuhulgas kaasa ka kirjanik Bret Easton Ellis.
Üks Placebo kõige elektroonilisemaid laule on samuti pärit albumilt «Loud Like Love». «Exit Wounds» räägib Stefan Olsdali sõnul ekstreemsest armastusest ning meediaväljaandele Bandwagon antud intervjuus sõnas ta: «Ma näen selle laulu sõnumit nii: kui ma ei saa sind ja ma ei saa sind ka millegi muuga asendada, siis oleksin pigem surnud. See on väga ekstreemne. [---] Ma ei usu, et Brian kirjutaks millestki, millega tal pole emotsionaalset sidet. Ma arvan, et laulusõnad on piisavalt mitmetähenduslikud, et inimesed saaksid ise oma lugusid välja mõelda ja seda läbi elada.»
Placebo kaheksas täispikk album «Never Let Me Go» ilmus pärast ligi 10 aastat pärast pärast viimatist stuudioalbumit. Ühtlasi on see bändi esimene album, mis salvestati duona pärast trummar Steve Forresti lahkumist 2015. aastal.
Intervjuus BBC 6 Musicule ütles Brian Molko, et ta ei plaanigi avaldada, kes on James loo nimes ning selle asemel soovib ta, et igaüks, kes sellest plaadist vähegi hoolib, leiaks loo juurde oma loo. Maniacs Online'ile sõnas Molko, et loo meloodia ja süntesaatoririff on mõnevõrra inspireeritud Van Haleni laulust «Jump».
/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)