Segadused ja selginemised (sõja)udus

Eutopia– tantsuteater Fine 5 milleski, mida võiks tõlgendada kui sõjaudu Foto: Anastasia Semjonova

Laskun trepist alla hämarasse sudusesse saali, kui suunduksin varjendisse. Kaugusest kostab rütmilist ähkimist nagu rasket rutiinset tööd tehes, õhustikku kujundab ähvardava alatooniga tasa mürisev helitaust. Tumedasse rõivastatud naine (Tiina Ollesk) kõnnib kikivarvul, nagu oleks just kaotanud oma kõrge kontsaga kingad, kuid kehasse kodeeritud harjumus või hoopis vajadus klammerduda kaduva külge hoiab teda täistallale laskumast.

«Eutopia» – nagu ma seda 18. septembril kogesin kõigi oma meeltega – vahendas inimsuhete teisenemist järsult muutunud olukordades: sõda ei ole mitte üksnes raketid ja pommid Ukrainas, vaid ka mutinlus argielus, lähi- ja töösuhetes, ning mis kõige hullem, iseendas. Senise sõbra silmavaade võib äkitselt muutuda ähvardavaks, pelgalt tuttav võib sirutada ootamatult abikäe just siis, kui seda kõige enam vaja. Seni varjatud väiklus vallanduda tühiseimalgi ajendil. Ühine elutants võib katkeda, surm võib olla nii reaalne kui ka sümboolne (sest tuleb ette andestamatuid reetmisi ja tegusid).