A.A. Williamsi teist täispikka albumit on raske kirjeldada teisiti kui geeniuse kätetööna. «As The Moon Rests» on melanhoolia ja jõu ülim väljendus: see on imeliselt hämar, nii kaunilt vaikne, ent samas hiilgavalt meeliülendav ja subliimne. A.A. Williams on allutanud enesele kõige lihtsamad meloodiad, et öelda keerulisi asju, ning teha seda dramaatiliselt ja pisarpuhta palgega, ürgjõuliselt ja stiilipuhtalt. Williams, kes on klassikaliselt treenitud tšellist, avab oma tumedamat poolt ning teeb seda niivõrd ehedalt ja loomupärase täpsusega, et see on pea hirmutav. «As The Moon Rests» kõlab hirmilusalt ja kurvalt, ent see säilitab seejuures sulniduse ja õrnuse ja ei saakski olla midagi ilusamat.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
/nginx/o/2022/10/12/14895151t1hef5d.jpg)